4. Kui võimalik, käi külas beebidega sõpradel. Loe lapsega lasteraamatuid sarnastest olukordadest.
5. Vaata lapsega koos pilte ja videoid tema enda beebipõlvest. Räägi, kuidas ta ise sündis ja milline ta beebina oli. Räägi, kui õnnelik olid tema sünni üle ja kuidas kõik tahtsid teda näha ja hoida.
6. Lase lapsel harjutada nuku hoidmist, pea toetamist. Õpeta, kuidas beebit väga õrnalt puudutada.
1. Hoolitse, et sul oleks vanema lapse jaoks eraldi aega. Kumbki vanem peaks veetma iga päev kahekesi aega vanema lapsega. Hämmastav, kuidas isegi 10 minutit segamatut kahekesi olekut võib parandada lapse ja vanema suhet (ja lapse käitumist). Lase lapsel valida tegevus, mida koos teete.
2. Kuula, mida vanem laps tunneb beebi suhtes ja pere muutuste suhtes. Kui ta väljendab negatiivseid tundeid, püüa teda mõista. Aita lapsel oma tundeid sõnastada. Ära kunagi eita ega keela oma lapse tundeid!
3. Armukade väikelaps võib tahta beebile haiget teha. Tee väga selgeks, et haiget ei tohi teha. Õpeta lapsele sobivaid viise, kuidas väljendada oma negatiivseid tundeid. Näiteks, võib joonistada vihase pildi beebist või möirata nagu lõvi või lüüa patja.
4. «Titeta» oma vanemat last, kui tundub, et ta seda vajab. See võib hoida ära arengulised tagasilöögid (näiteks püksi pissimine). Vanemad kipuvad tita sündides järsku ootama vanemalt lapselt suuremat iseseisvust. Kui eeldad väiksemat iseseisvust, siis laps tegelikult käitub iseseisvamalt. Vanem laps ei saa beebi sündides üleöö suureks.