:format(webp)/nginx/o/2019/03/28/11902985t1h1012.jpg)
«Massaaž, tahad massaaž? Väga hea maassaaž! Seksikas tüdruk, noor tüdruk! Odav tüdruk!» Selline reklaam paisatakse mulle näkku hetkel, kui ma esimest korda Shanghai metroost tänavale astun. Oma esimest suhtlust Hiinas poleks ma küll uneski sellisena ette kujutanud.
Aeg: Märts 2017
Koht: Shanghai, Hiina
«Ei, tänan!» vastan mokaotsast, sest olen ametis kaardilt oma hotelli suuna leidmisega.
«Seksimassaaž, suuseks, väga odav!» jätkab mu painamist keskealine väike naine, kes minuga nüüd kaasas kõnnib. Ilmselt ei ole tema ise see noor ja seksikas ja odav. Pigem ikka vahendaja.
«Kas sa näed?» osutan ma suurele seljakotile oma seljas ja väiksemale kõhu peal.
«Jah-jah. Näen. Lähme!» haarab naine mind juba varrukast ja hakkab endaga kaasa vedama.
«Nende kottidega? Ma otsin oma hotelli, muide.»
«Tule-tule!»
«Ei-ei. Ma ütlesin sulle, et otsin hotelli,» Hakkan naise agressiivsuse peale pahaseks saama. Pealegi sajab vihma ja ma üritan samal ajal äsja metroo trepilt soetatud vihmavarju avada. On selline Eesti kevade moodi külm ilm.
Ma ei teinud väga eeltööd Hiinas reisimise kohta ja tulin suht puusalt tulistama. Seetõttu puudus ka info kõikvõimalike petuskeemide kohta. Otse Hongkongist tulnuna, kus ma olen palju kordi käinud ja tunnen väga turvaliselt, paistab ka Shanghai esmapilgul sõbralik. Väga modernne ja tsiviliseeritud linn. Nanjing’i tänaval on tunne, nagu oleks mõnda Euroopa suurlinna sattunud, sest tuttavate kaubamärkide poode on näha nii kaugele kui silm ulatub. Wikipedia andmetel on tegemist ühe aktiivsema ostlemistänavaga maailmas.
...Naine lööb lõpuks käega ja eemaldub, kõnnin edasi.
Päev hiljem, päikesepaiste, sama tänav. Olen oma kotid ammu hotelli saanud ja hakkan tasapisi Shanghaisse sisse elama.
/nginx/o/2019/03/28/11902987t1ha720.jpg)
«Kas sa teeksid meist ühe pildi?» küsib üks keskeas hiinlane minu käest üsna selges inglise keeles. Rahvast meie ümber liigub palju. Enamus neist paistavad olevat kohalikud turistid. Mehel on käekõrval naeratav hiinlanna.
«Jah, muidugi,» olen lahkelt nõus ja teen paarikesest mõned võtted, siis ulatan telefoni tagasi. Huvitav, kes nad on? Näevad välja nagu turistid. Mõlemal on sportlikud riided, seljakotid seljas, küljetaskutes termoselaadsed joogipudelid.
«Kust sa pärit oled?» pärib mees viisakalt.
«Eestist. See on Soome ja Venemaa kõrval,» lisan selgituseks, juba teades, et järgmiseks küsitakse nagunii seda, mis riigid seal lähedal asuvad.
«Okei, tere tulemast Hiinasse! Meie Xian’ist, tulime Shanghaisse. Mu naine pole siin varem käima. Mina kolm korda. Mina arhitekt. Mulle meeldima Shanghai arhitektuur ja mul siin väga huvitav,» jagab mees infot enda ja naise kohta. «Mu naine ei inglise keel, aga mina natukene.»
«Sa räägid päris hästi,» teen komplimendi.
«Ma väga tänan!» Mees ja naine kummarduvad koos minu poole, ehthiinlaslikult. «Aitäh pildi eest!» lisab mees.
«Võtke heaks. Head päeva!» Ja ma jätkan oma kaameraga ümbruskonna sihtimist.
Jõuan jalakäijate tänava lõppu ja jään fooris rohelist tuld ootama.
«Ooo... jälle!» kuulen äkki kõrvalt. Mu äsjane tuttav pildistajapaar on ka ristmikuni jõudnud. «Kokkusattumus! Kas sa teeksid veel ühe pildi?» hõikab mees.
«Jah, miks mitte,» olen taas nõus, kuigi mulle tundub, et see kohtumine ei olnudki ehk nii juhuslik...
Nüüd poseerivad nad laia tiheda liiklusega tänava taustal.
«Siin?» küsin imestusest, sest ma ei saa aru, miks peaks keegi liikuvate autode taustal pilti tegema.
«Jah-jah, just siin,» noogutavad mõlemad õhinal.
See on enam kui kahtlane. Nüüd loen juba nende poseerimisest välja pingutust, et teha nägu, nagu neil on tõesti väga vaja selle liikluse taustal pilti.
«Kuhu sina minema?» uurib mees edasi.
«Mõtlesin minna muuseumisse või siis pilvelõhkujate vaadet pildistama. Bund oli vist selle koha nimi?» uurin täpsustuseks.
«Bund teisel pool. Kauge. Muuseum siin.»
Huvitav, et ta nii täpselt kõike teab, aga äkki on kultuurihuviline.
«Meie läheme teetseremooniale,» teatab mees.
«Okei, head teed!» soovin neile ja hakkan oma telefonikaardilt muuseumi otsima.
«Sina võid tulla,» teeb mees pakkumise. Kutsub mind kaasa? Väga kahtlane. Aga põnev muidugi ka.
«Sul on praegu hea võimalus tulla koos hiinlastega Hiina teetseremooniale. Kogemus. Nagu meie tegema, mitte nagu turist.» Ta inglise keel on korraga veidi paremaks muutunud, kahtlane. Kõlab samas muidugi ahvatlevalt, ja samas saan aru, et täpselt seda ju iga lääne turist kuulda tahabki: kutset, et saaks kogeda midagi ehedat.
«Ma olen seda teeasja juba proovinud, Taiwanis,» lükkan pakkumise tagasi.
«Pole sama. Siin teistmoodi,» üritab mees edasi. Naine ta kõrval naeratab laia naeratust.
Olen nüüd juba täiesti kindel, et midagi mulle müüa tahetakse, aga... mis siis, võin ju alati ostust keelduda. Kui see koht on kuskil väiksel kõrvaltänaval, siis ma leian enne sisseastumist mingi vabanduse, miks ma ümber mõtlesin. Kui see on siinsamas laia tänava ääres, siis mis minuga ikka juhtuda saab. Nii ma oma otsuse teen.
«Hea küll. Kui see kaugel pole, siis tulen korraks vaatama, aga mul on ikka kindel plaan muuseumisse minna,» jätan igaks juhuks omale taganemistee.
«See on siin, väga ligidal,» julgustab mees ja nad naeratavad jälle koos.
«Okei, läheme siis!» Saagu mis saab.
See on tavaline teepood, millesarnaseid olen Hongkongis ja Taiwanis küllalt näinud. Alati on sellise poekese vaateaknal traditsiooniline ringikujuline riiul, mis seest täis erinevatel tasanditel tasapindu, millel pruunid teekannukesed ja -pitsid. Ja muidugi on pood maast laeni täis erinevaid teesorte, üks uhkemas pakendis kui teine.
Laua taga istub vaid poodnik ise. Minu «giid» räägib temaga pisut ja meid palutakse istuma.
«Hiinlastele tee väga tätis. Me armastame teed. Me jooma iga päev teed. Hea tervisele. Vabandust, see mees ei oska ise inglise keelt, aga ma tõlgin. Hea sulle. Saad kogemuse,» jutustab «giid», ja imestan taas, kuidas ta inglise keel nii heaks on läinud.
Samal ajal on juba tee tõmmanud ja pitsid valatakse täis. Esimene ring läheb kraanist alla. See oli pitside puhastamiseks.
«Võta pits ja pane sõrmed nii,» õpetab mees mulle ise ette näidates. Teen järgi. «Ja naised hoiavad pitsi teistmoodi. Näed nii,» ja palub oma naisel demonstreerida.
«Hea küll. Mind huvitab, et mis see maksab?»
«See on tasuta. See on test. Valima lemmik sort ja siis tegema tseremoonia sinu lemmik sort,» jutustab mees.
Heake küll.
Edasi tuuakse välja uhke menüü: puitlaastudest, nööriga kokku köidetud rull. Iga laastu sisse on graveeritud jutt, kõik hiina keeles.
«Vabandust, ei inglise menüü,» vabandab mees. «Mina tõlkima.»
Ja siis hakkab voolama pikk ja sorav jutt, mis ei jäta mitte mingit kahtlust: kindlasti pähe õpitud ja palju üle korratud. Pole võimalik, et selle lühikese ajaga on mees poodnikult või sealt menüüst saanud nii palju infot ja suutnud selle kõik inglise keelde panna. See inglise keel kõlab ka teisiti kui tema tavaline jutt, kus ta pidevalt otsib sõnu.
«Hiinlased usuvad numeroloogiat. Me mõtlema, igal numbril maagiline tähendus. Teetseremoonial ka kindel arv kordi. Kui tahad midagi saavutada, siis pead kõike tegema kindel arv kordi. Näe, siin on õnnenumbrid menüüs: 6, 8, 9 ja 11. Kui jood kuus korda, siis saad... , kui kaheksa korda, siis... » Niimoodi ta toimete kirjeldustesse sukeldub. Fikseerin ära: ahah, üks tseremoonia maksvat 49,90 jüaani. Kui teha üksteist korda, nagu ta soovitab, siis maksab kõik kokku 55 eurot. Ilmselgelt üle mõistuse kallis mõne pitsi tee eest.
«Liiga kallis!» asungi protesteerima. «Taiwanis ostsin paki teed ja mulle tehti tseremooni tasuta. Ma tõesti ei ole huvitatud.»
«Okei-okei. Aga ma soovitan kaheksa korda. Mina maksma pool,» käib mees mulle peale. «See hea kõigile. Hea õnn!»
«Ma ei taha ikkagi. See on ka liiga kallis,» loobun ma tseremooniast. Samas valatakse mul ikkagi pitsid täis ja palutakse ära juua. Juba läheb teine kannutäis vett keema. Midagi siin ei klapi.
«Ma ei saa aru. Miks ta teed juurde teeb?»
«Me peame selle lõpetama. Ma selle tellima enne. Ma arvasin, sina tahtma. Mina ja minu naine tahtma tseremoonia. Hea õnn,» vabandab «giid» ja jätkab siis uue teemaga. «Ja me tahtma tee koju. Siin ainult suured pakk. Jagame sinuga pool-pool?»
«Ma ei taha teed osta. Ma ei lähe üldse koju, ma rändan mööda Aasiat ja ei taha seda pakki kuude kaupa seljakotis kanda. Pealegi, mul kott niigi raske, kui midagi juurde panna, peab hakkama lennukis selle eest lisa maksma,» vabandan end välja.
«Tee ei raske. Ostma pool kilo. Mina jagama sinuga,» käib mees peale.
«Need on vaakumpakendis. Kui see lahti teha, siis pole see enam värske, kui ma koju jõuan,» leian uue vabanduse, ja see on ka tõsi. Tõesti ma ei saa endale midagi juurde osta.
«Siin on masin. Tegema uus pakk sulle. Uus vaakumpakend,» üritab mees ikka edasi.
Kui need pakendid seal niikuinii kohapeal tehakse, siis saaks sealt ju ka saja või viiesaja grammi kaupa osta, aga... ma ei viitsi enam vaielda. Ilmselgelt on see tüüpiline skeem, kus mulle müüakse kallis tee ja tema poolik pakk rändab poodi tagasi. Või siis on sinna lihtsalt nii palju hinda juurde lisatud, et tema saab enda oma tasuta.
«Aitäh, aga ma tõesti ei taha teed osta,» olen resoluutne.
«See maksma 600 jüaani. Minu ja minu naise jaoks kallis. Sina 300 ja meie 300. Okei?»
«Üle 80 euro paki tee eest? Üle mõistuse kallis!» olen jahmunud.
«Vabandust, väga vabandust. See on väga hea tee. Hea tee kallis. Okei, ei ostma,» üritab mees end välja vabandada.
«Hea küll. Kui palju ma nüüd nende pitside eest pean maksma, mis pidid olema tasuta testimiseks,» olen irooniline.
Mees räägib midagi poodnikuga, mille peale kirjutab see välja arve 549 jüäänile (75 eurot).
«Kuidas nii palju?» olen mina üllatunud.
«Vabandust, väga vabandust. Arusaamatus. Mina ja minu naine tahtma tseremoonia. Maksma pool, okei?»
Nojah, ise olin loll. Poleks pidanud neid «tasuta» pitse vastu võtma!
Hiljem loen interneti vahendusel, kui palju erinevaid petuskeeme on Shanghais ja just nimelt sellel tänaval, kust mind üles nopiti. Kõige levinum petukas ongi teesteremoonia. Populaarsuselt teisel kohal on inglise keelt praktiseeriv hiinlane, kes teeb ettepaneku kohvitassi taga pisut juttu ajada, ja kohvik esitab seejärel üle mõistuse suur arve. Või andekas kunstitudeng, kes avas just näituse ja kurdab, et pole veel ühtegi pilti müünud. Ja muidugi taksojuhid, kes annavad sinu antud 50- või 100-jüaanise tagasi, mis on pisut katki, väidetavalt kehtetu. Tegelikult vahetab ta sinu antud rahasedeli valeraha vastu ja nõuab endale tasumiseks uut ja tervet kupüüri.
Kõige hullem olevat aga see massaaž, kus võidki saada pool tundi erootilist mudimist, hinna eest, mis tänaval pakuti. Pärast aga esitatakse arve lisaks ruumi rendi eest, mis on tuhandetes eurodes, pealekauba tehakse tühjaks kõik kaardikontod. Relva ähvardusel sunnitakse kaardimaksekviitungile alla kirjutama ja sel puhul ei saa enam pangas makset tühistada. Politsei kutsumisest pole kasu, sest ka nemad on asjasse segatud.
Nii et ainus võimalus neid skeeme vältida on mitte võõrastega kaasa minna, ükskõik kui süütud nad ka ei tundu. Tean seda juba esimesest India-reisist palju aastaid tagasi, aga see laialt naeratav hiinlastepaar suutis ikka ära petta. Samas aimasin juba alguses, et petta mind tahetakse, ja huvi oli suur - kuidas nad seda teevad? Ega mul rahast kahju pole. Kogemus oli seda väärt.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/21/11590442t1ha000.jpg)