Vana naine! Ja polegi veel surnud?

Keegi ei käsi keskealisel loobuda elust aktiivselt osa võtmast. Foto: outnow.ch

Unistad filmist, mis keerleks täielikult ümber ühe naise? Siis on paremat varianti raske leida. Ning veel milline naine! Julianne Moore on võimas näitlejanna – palju pooltoone ja kirkaid kontraste, ta on nii usutav, nagu oleks päriselt olemas, ning tema nahka pugeda lihtne.

Keskealine, endiselt kena, kuid nähtavalt vana, lahutatud naine. Üksiku naise elus on küllalt tüütu töö, täiskasvanud lapsed, sõbrad ning üksjagu asjatoimetusi. Kuid ka suvalised baarituttavad ja öised tantsusaalid. Tundub nagu tavaline naine, kes tahab lihtsalt elust rõõmu tunda ning mitte ülearu draamat kiskuda. Ideaalne sõbrannaga kinnomineku film, sest meestel võib olla raske linkida rahulikult kulgeva tempo ja naiseliku rütmiga.

Filmi vältel tajud paratamatult, et tavaline pole see keskealine naine kindlasti mitte. Temas on täiel määral alles lust ja uudishimu, ta on südikas, julge suhtleja ja kirglik tegutseja. Ei mingit klassikalist vana naise vingufooni või hädaldamist. Elab oma elu ise, otsustab ja valib ise ning ei kräunu.

Film on hämmastavalt usutav, ehk isegi ebafilmilik selles osas. Võimendamist pole üldse. Armastus pole läila seep, kurbus pole traagika, rõõm pole pulbitsev eufooria. Sündmused toimuvad samuti nagu tiba tihendatud tavalises elus, mitte «nagu filmis».

Kõik on kuidagi normaalne. Ehkki mõnele vaatajale kindlasti ei tundu tavaline järgnev sündmuste jada: peategelane kimab vastse kallimaga Las Vegasesse, viimane läheb hetkeks minema ja jääbki kadunuks, hüljatud naine elab end välja ja pidutseb pildituks. Ärkab, üks king jalas, kusagil keset parki ja kutsub emme appi. Ning seda kõik teeb tegelaskuju näoga mitte-midagi-pole-juhtunud.