Logopeed aitab: millal lapsega spetsialisti poole pöörduda?

Foto: Shutterstock

Logopeed on igas vanuses kõne-, kommunikatsiooni- ja neelamisraskustega inimestega tegelev magistrikraadiga spetsialist. Logopeedil peavad olema teadmised nii meditsiinist, pedagoogikast, psühholoogiast kui ka emakeele iseärasusest tuvastamaks kliendi probleemi, selle võimalikke põhjusi ning abistamisvõimalusi.

Minudoc.ee logopeed Liina Velner räägib võimalustest, mil moel võib logopeediline nõustamine patsienti aidata: «Kõikidele seisunditelele ei ole lahendusi. Sel juhul saab logopeed aidata kliendil leida kompensatoorsed võtted raskuse ületamiseks või kui see ei ole võimalik, leevendamiseks. Suur roll teraapia õnnestumisel ja eesmärkide täitumisel on kliendi motivatsioonil, sisemiste ressursside ärakasutamisel ning lähedaste toel. Logopeedid töötavad kliinikutes, lasteaedades, koolides, rehabilitatsiooni- ja taastusraviasutustes, riiklikes või omavalitsuste alluvuses olevates õppenõustamiskeskustes ja erapraksistes. Logopeedilise abi kättesaadavus on kahjuks aastatega vähenenud ja riiklikud ressursid teenuse saamiseks on piiratud üle kogu Eesti.»

Neuropsühholoogilised protsessid ja nendest tingitud kõrvalekalded funktsioonis on silmale nähtamatud. Enamikul juhtudel järgneb esmasele nõustamisele pikaajaline teraapia. «Nii nagu iga inimene on unikaalne, niisamuti on unikaalne logopeedi jaoks iga juhtum, kellega ta tööd teeb. Õigesti püstitatud teraapiaeesmärkide seadmine, koostöö kliendiga ja kliendi lähedaste nõustamine on üks olulisemaid logopeedi tööülesandeid.» annab Velner aimu logopeedi eesmärkidest.

«Kõne ja suhtlemine on ülimalt keerulised tegevused, mida võib täpsemalt kirjeldada erinevatel tasanditel. Näiteks primaarse alakõnega lapse kõne kirjeldamisel iseloomustab logopeed järgmisi suulise kõne komponente: grammatikat, sõnavara, hääldust, jutustamis- ja lausemoodustusoskust ning kõnekasutust. Logopeedil tuleb üles leida need kõne valdkonnad, mis vajavad kõige enam järeleaitamist.» selgitab logopeed ning lisab, et enamasti vajad alakõnega lapsed edaspidi abi ka koolieas kirjaliku kõne osas.

Logopeedi koostöö arstide (nt kõrva-nina-kurguarst, ortodont, suu-ja lõualuu kirurg, psühhiaater) ning psühholoogide, füsioterapeutide ja tegevusterapeutidega on osadel juhtudel vältimatu.

Faktorid, mis võisid mõjutada nii ema kui lapse tervist juba enne sündi, sünni ajal ja vahetult peale sündi on määrava tähtsusega lapse edasises üldises, kaasa arvatud kõne arengus. Kuidas imik areneb motoorselt, hakkab rinda imema, naeratama, häälitsema, milline on emotsionaalne side ema ja lapse vahel – see kõik on tähtis. Lastel, kel on erineval määral vajakajäämisi varases üldarengus, esineb kindlasti ka kõne- ja suhtlusraskusi. Riskilapsi tuleks  jälgida ning hakata neid arendama võimalikult vara pärast kõrvalekalde tuvastamist. «Ei maksa kunagi arvata, et küll ta hakkab… või ootame veel natuke…,» hoiatab Velner. «Kahjuks ei ole kompleksne erialade-ülene varane sekkumine Eestis prioriteet. Seetõttu kaovad riskipered, kes vajaksid pidevat tuge, riiklikust seirest ja nende hilisem märkamine toimub hiljemalt enne kooli. Kuid siis on kahjuks juba väärtuslik sensitiivne periood mööda lastud.»

Eeldusel, et sünnitraumata lapse kuulmis- või nägemishäire on välistatud, hindab logopeed esmalt väikelapse kõne mõistmise ja täiskasvanuga ühistegevuste kvaliteeti, näiteks:

• Oma nimele reageerimine

• Eakohaste juhiste järgimine

• Jagatud tähelepanu olemasolu

• Eakohane keskendumine

• Imiteerimisoskus

• Kordamööda suhtlemine (nii verbaalne kui mitteverbaalne)

• Pilkkontakt

Logopeed pöörab tähelepanu väikelapse imemise, söömise, neelamise, hingamise, hääle ja närimise iseärasustele. Need funktsioonid on otseselt seotud hääldamise, st suulise kõne arenguga, sest kasutuses on samad lihased.

Velneri sõnul tuleb kindlasti logopeediga konsulteerida, kui lapsevanem tunneb ise muret oma lapse kõne arengu osas või kui lapse igapäevelus hakkama saamine on häiritud suhtlemisraskuste tõttu. «Kõne areng on seotud lapse motoorse ja psühholoogilise arenguga ning ka sellega, kui palju on lapsega otseselt tegeletud silmast-silma. Lapsega tegelemine annab talle head eeldused hilisemas elus hakkamasaamiseks. Ekraanide lubamisega lapse ellu tuleks võimalikult kaua viivitada!»

Umbes kahe aastane peaks laps suutma kaht sõna ühendada. Kolmene laps võiks juba kõnelda võõrale arusaadavalt ning kasutada enamikku käändelõppe. Enne kooli, umbes viiendaks eluaastaks peaks laps oskama hääldada kõiki eesti keele häälikuid ning jutustada lühidalt oma kogemuse põhjal. Põhjalikuma ülevaate lapse kõne arengu kohta annab nii Eesti Logopeedide Ühingu (https://www.elu.ee/lapse-kone-areng/) ja Glossuse koduleht (https://glossus.eu/nouanded-ja-testid/)