/nginx/o/2011/12/02/860406t1h7589.jpg)
Ameerika filmides kohtame sageli, et edukad ja täiesti «normaalsed» inimesed käivad psühholoogi juures oma igapäevaelu arutamas. Eestis on aga valitsev suhtumine, et psühholoogi juurde lähevad need, kes ise endaga hakkama ei saa.
Psühholoogi külastamine tähendab, et olen peast segi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lausa nii hullusti on asjad siis või?» küsis Kaisa (23) poiss-sõber üllatunult, kui neiu rääkis talle oma plaanitavast visiidist psühholoogi juurde. Kaisa tunnistab, et poisi reaktsioon oli negatiivne ning ta tundis end halvasti, et üldse oma plaanist rääkis.
«Nii otsustasin ma ka mitmetele oma sõbrannadele psühholoogi juurde minekust mitte rääkida. Mul ei ole suuri probleeme, tahan lihtsalt võõra inimesega rääkida, kuid millegipärast on Eesti ühiskonnas tekkinud arusaam, et psühholoogi juures käivad vaid peast täiesti segi olevad inimesed,» on Kaisa arvamus.
Tema pole peast segi ning oma eluga saab ka kenasti hakkama. Psühholoogi juurde läks ta vajadusest kuulata täiskasvanud, kuid võõra inimese objektiivset arvamust.
«Mu elus on toimumas suur muutus, mistõttu oli mul tekkinud palju küsimusi. Otsustasin sõbrannadega pläkutamise asemel pöörduda professionaalse nõustaja juurde!»
Kuna paljudes koolides pakutakse tasuta psühholoogilist abi, siis on noortel õppinud nõustaja juurde pääsemine üsna kerge. «Kuigi ma ise ei näe professionaalse abi küsimises midagi taunitavat, siis näiteks puupüsti täis trammis ma seda selge ja kõlava häälega välja siiski ei ütleks.
Pigem kas sosistan või kasutan hädavalet teemast kõrvale hiilimiseks,» rääkis Kaisa ning lisas, et asi pole tema häbis, vaid pigem teiste inimeste hoiakus – kahtlustavad pilgud, mis väljendavad muret neiu vaimse tervise üle. «Mõni vaatab sellise näoga, nagu hakkaksin kohe enesetappu tegema!» naeris tüdruk.
Psühholoogi juures on ta ka varem käinud, kuid aastaid tagasi, mil gümnaasium veel pooleli oli. «Siis oli ka hea rääkida kellegagi väljastpoolt oma tutvusringkonda. Gümnaasiumis olin selles vanuses, kus tahtsin arutada poiste ja ka tulevaste õppimisvõimaluste üle ning hea oli seda teha endast vanema inimesega. Vanematega ei taha ju ka kõike rääkida.»