Naised on kollektiivis üksteise suurimad vaenlased

Foto: SCANPIX

Kõrgel juhikohal töötav Susan Tardanico kirjutas portaalis forbes.com sellest, kuidas naised eelistavad omavahel probleeme lahendada ja miks on neil nii raske ametialaselt edasi tõusta.

Vaenulik suhtumine on naiste kõige hävitavam relv. Seda relva kasutati lasteaias ja mänguväljakul ning võiks ju eeldada, et nüüd, kui oleme täiskasvanud naised, on meil küpsemad väärtused. Tegelikult aga peame sageli ka täiskasvanuna taluma töökohal samasugust lapsikut käitumist.

Naistel on kombeks vaenukkust kasutada suhetes relvana. See on emotsionaalse laastamise peen kunst, mis võib kesta aastad või isegi terve eluaja.

Naisi peetakse sageli lahkemaks ja tundlikumaks sugupooleks, eriti julmas ärimaailmas. Stereotüüp on, et naised ei ole nii konfliktsed ja konkureerivad kui mehed. Naistele meeldib harmoonia ja nad on paremad suhtlejad. Öeldakse isegi, et naised on tulevikku ümberkujundavad juhid, sest neil on rohkem mõjujõudu. Kuid kas need iseloomustused on ikka õiged? 

Piltlikult saab sellist suhtlemist ja konfliktilahendamist nimetada «laua all» ja «laua peal» suhtlusstiiliks. Mehed asetavad üldiselt teemad n-ö laua peale, nad vaidlevad, seavad asja paika ja lähevad eluga edasi. Tavalised on neil mugavam teemaga silmitsi seista ja järeldusele jõuda, tulemuseks on kas võit või kaotus.

Naised aga eelistavad probleemiga tegeleda n-ö laua all. Selle asemel, et olla otsekohene ja konfliktile vastu seista, eelistavad nad asjaga tegeleda salaja ja läbi teiste inimeste. Mõnikord võib sellisel kaudsel suhtlemisvormil olla positiivne tulemus, kui seda tehakse ettevaatlikult ja heade kavatsustega.

Suurema tõenäosusega aga on see vastupidiselt rohkem kahjutoov, kuna naised kasutavad seda oma tagamõtete teostamiseks ja kättemaksuks - valdavalt teiste naiste vastu. Selleks luuakse salajasi laimukampaaniaid, levitatakse pahatahtlikke kuulujutte, klatšitakse või suhtutakse kellessegi eriti külmalt. Samas naised, kes vaatavad seda olukorda kõrvalt ja mõistavad seda tegelikult hukka, ei julge alati kritiseerida, sest kardavad ise ohvriks langeda.

Naised saboteerivad teineteist

On ammu tõestatud erinevate uurimustega, et naistel on korporatiivses maailmas tunduvalt raskem karjääriredelil edasi ronida kui meestel. Seega võiks ju arvata, et nad toetavad teineteist ja pakuvad üksteisele tuge, et üheskoos püüelda parema mõistmise poole. Oleks see vaid nii…

Tuleb välja, et naised on hoopis esimesed, kes teineteist kritiseerivad ja saboteerivad. Uuringud näitavad, et naised on teiste naistega karmimad kui meestega: naised austavad ja toetavad naisjuhte vähem; naised lükkavad teiste naiste esitatud tööd sagedamini tagasi ja eelistavad neile meeste töid jne. Näidete nimekiri on pikk.

Selle dünaamika tõlgendamiseks on palju teooriaid. Kes usub, et naistel pole mõjujõudu ja enesekindlust, kes arvab, et see on õpitud käitumine. Evolutsioonilised psühholoogid väidavad, et naistevaheline vaenulikkus on tingitud geneetilisest eripärast, et naised peavad võistlema piiratud ressursside pärast - see on sügavale juurdunud instinkt, et kaitsta oma järglasi. Hoolimata vaenuliku käitumise põhjustest on võimalik, et piisava enesekontrolli ja enda võimete parema hindamisega saab sellist psühholoogilist sõjatandrit vältida.

Otsekoheseid naisi tõrjutakse

On irooniline, et just neid naisi kutsutakse nõidadeks, kes üritavad olla võimalikult otsekohesed ja mitte käituda salaja manipuleerivalt. Üritades lahendada erimeelsusi otse ja jätta neid selja taha, leiavad need julged naised end tõrjutuna ja pagendatuna n-ö tunnete Siberisse. Selline võõrandumine võib kesta valusalt kaua.

Miks siis nii? Psühholoogid oletavad, et naistele ei meeldi tüliõuna kohe lahendada. Sahkerdajatele meeldib luua pikaajaline emotsionaalne pinge, et nad saaksid oma vastast sooja naeratuse ja lahkete sõnade varjus piinata. Kui nüüd otsekohene naine astub susijale vastu, siis ohustab see tema võimet olukorraga tunnete kaudu manipuleerida.

2009. aastal koostati Ameerikas uuring, mis tõestas, et naistel on väga raske edasi jõuda lihttööliste ja keskastmejuhi kohtadelt. See on n-ö klaaslagi, mis takistab neid jõudmast kõrgemasse juhtkonda. Põhjusteks nimetati muuhulgas: arenguvõimalustest ei räägita ja sellealaseid teadmisi ei jagata; värskelt ülendatud naised ei saa piisavalt tuge uude rolli sisseelamisel; jahmatavalt vähe on naissoost toetajaid ja juhendajaid.

Osa sellest on kõigest numbrite mäng: kui kõrgemal tasemel on vähem naisi, siis ei saagi olla naissoost mentorit ja toetajat. Kuid on ka tõestusi sellest, et naised takistavad teadlikult teineteist, mis tegelikult ühendab soovõrdsuse probleemi töökohal. Kuna tippu jõuda on niivõrd raske, siis need, kes on seda suutnud, hoiavad kiivalt oma teadmisi nagu aaret enda teada. Justkui väikesed lapsed, kes ei jaga teistega oma maiustusi.

Ehk on see nii, sest keegi ei aidanud neid? Võib-olla näevad nad kõiki potensiaalselt edukaid naisi kui ohtu endale? Hoolimata põhjusest on naiskond paraku enda kõige suuremaks vaenlaseks, mis puutub võitlusse tööl soolise võrdsuse nimel.

Enamik naisi on tundnud taolist vaenulikkust koolis ja teab, kui muserdav see võib olla. Ainus võimalus seda ringi lõhkuda, on muuta iseenda käitumist. Ghandi ütles õigesti: ole ise see muutus, mida maailmas näha tahad.