Kahtlane rünnak Eesti naiste vastu

Kus on rasv? Üleeuroopaline uusim statistika väidab, et Eesti naised on Vanas Maailmas ühed ülekaalulisemad. Aga vähemalt neil neidistel, kes pürgisid neli aastat tagasi Tallinna ööklubis Terraarium siinseks missikandidaadiks, ei paista taljel päästerõngast, mis viimasel ajal on noorte naiste seas siiski üksjagu levinud. Foto: ARNO SAAR

Siinse kaunima-õrnema soo figuur on Euroopas üks käestlastumaid, kuulutas hiljutine suuruuring. Küsitav, kas tasub kõike, mida kiretud arvud kuulutavad, emotsionaalselt puhta kullana võtta.

Triin Randlool peab olema naiste ilu peale silma. Ta oli kõigest 14, kui sai valmis oma esimese rõivakollektsiooni, ja 17, kui jõudis noorte moekonkursi «Supernova» finaali. Viimased kuud on ta sõitnud peagi startiva «Eesti supermodelli» saate tegevprodutsendina mööda Eestimaad ja hinnanud oma silmaga sadu-sadu noori neide.

«Üldine pilt: Eestis on meeletult palju ilusaid tüdrukuid,» kuulutab Randloo (27).

Aga ta on märganud muudki. Näiteks seda, et võrreldes tema noorusajaga on paljud neiud rikkunud meigiga nahka ja keemiaga kiharaid. Ent see pole kaugeltki kõik.

«Tuleb tunnistada, et olen näinud palju päästerõngaid ümber talje,» lausub Randloo. «Rohkem on pekki vöökohal – midagi ei ole öelda.»

Kui juba modellikonkursile, kus, nagu tunnistab Randloo, otsitakse riidepuid, satub arvukalt silmapaistvalt pehme keskkohaga neide, siis äkki ei peagi imestama, kui Eurostati värsked andmed kuulutavad, et Eesti naised on Euroopas ühed paksemad? Vana Maailma statistika võrdlusest koorub välja, et Eestist veel rohkem kohtab ülekaalulisi ja rasvunud naisi vaid Suurbritannias, Maltal ja Lätis.

Vaatate nüüd enda ümber ega usu oma silmi? Või kui midagi usute, siis pigem seda, et statistika, nagu mõnikord väidetakse, ongi maailma suurim vale?

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) maalib Eestist sootuks teistsuguse pildi – hoopis kui saledate naiste maast. Selgub, et tervelt 20 Euroopa riigis kohtab ülekaalulisi naisi sagedamini kui Eestis.

Enamgi veel: kui vaadata kehamassiindeksit, mille saab, kui jagada kehakaal pikkuse ruuduga, siis ilmneb, et vaid kahes riigis, Šveitsis ja Austrias, leidub normaalkaalus naisi enam kui Eestis. Ja kõige krooniks: WHO andmeil on keskmise Eesti naise kehamassiindeks kogu Vanas Maailmas väiksem kui üheski teises riigis.

Seda statistikat, mööngem, on palju meeldivam uskuda.
Kas siit järeldub, et tõde võiks asuda kuskil kahe äärmuse vahepeal?

Lopsakas pehmus

«Vaadake saadet «Vali mind!»,» soovitab Merike Pääro, Bastioni moefirma juhataja. «Seal on 30 ilusat naist, üks paksem kui teine, ühtegi pole piitspeenikest.»

Päärol on ette näidata veerand sajandit moelooja kogemust, ja see kogemus räägib talle, et võrreldes pooleteise-kahe kümnendi taguse ajaga on nooremad naised muutunud tüsedamaks. Igatahes nii palju peenikesi, nagu tema noorusajal, nüüd enam tänaval vastu ei astu. «Me elasime kaalikast, porgandist, kartulist,» viitab ta toitumisharjumuste muutumisele.

Muutused naiste – ja mitte ainult noorte, vaid ka keskealiste – kehavormides on arvudeski nähtavad. Näiteks on Pääro viimasel ajal märganud, et Bastioni rõivastest, mis mõeldud ennekõike üle 30-aastastele, leiavad kõige kiiremini ostja just kõige suuremad numbrid.

Samas pole nüüdsed rõivanumbrid enam need, mis aastaid tagasi, vaid nelja sentimeetri võrra suuremad. Kui vanasti oli number 36 rõival puusaümbermõõt 88 cm, toob Pääro näite, siis nüüd on see mõõt 92 cm. «Inimesed on nii palju suuremad,» tõdeb ta.

Margit Jõgger, modelliagentuuri MJ Models omanik, on kaks kümnendit jälginud teraselt Eesti tüdrukuid ning on nähtu põhjal Eurostati andmetes kajastuva tüsenemissuundumusega päri. «Need teismelised, kes pakkusid end kümme aastat tagasi modelliks, olid paremas vormis kui need, kes tulevad tänapäeval,» kinnitab ta. «Sealt, kus algab talje, läheb nüüd hoopis laiemaks.

See, mida mehed keskeas kardavad (nn õllelihas – P. P.), on tulnud noortele tüdrukutele.» Näiteks Itaalias ja Prantsusmaal, lisab Jõgger, ei hakka noorte naiste keskkoha lopsakas pehmus küll nii tihti silma.

Ka Võru Kesklinna gümnaasiumi koolimeedik Annela Roots on märganud, et juba põhikoolis kipuvad lapsed olema rohkem ülekaalulised kui poolteist kümnendit tagasi, mil ta õena tööd alustas. Süüdi on tema nägemuses ennekõike vale toitumine. «Lapsed ostavad pigem kooli juurest üle tee poest saiakese, kui söövad tervislikku koolitoitu,» nendib ta. Vähemasti keskkooliastmes on ta pannud tähele, et kehakaalu jälgitakse rohkem kui põhikoolis.

Kui Liivia Leškin, omanimelise moefirma omanik, juhtub Tallinna ühistranspordiga sõitma Kopli või Lasnamäe poole, tunneb ta enda sõnul lausa intuitiivselt, et ruum on täis. Mitte sellest, et trammis-trollis-bussis oleks kitsas. «Näen pakse keresid enda ümber,» kirjeldab ta. «Äkki on ähkivaid mammisid palju.»

Üllatav pingerida

Leškini kolme kümnendi pikkune moekunstniku kogemus lubab tal järeldada, et tüsedus on paljuski seotud nii kultuuri kui ka intelligentsuse, nii rahvuse kui ka rahakotiga. Pole vahet, kas vaadata ringi Tallinnas või Londonis, kõikjal jääb silma, et olgu city asutustes või tippkultuuriüritustel – pakse pole kuigi palju. «Aga kui lähed äärelinna ja seal õllekasse, siis näed, et kõik on paksud,» lisab ta.

Kui tosina aasta pikkuse perearstistaažiga Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor, võrdleb Eesti naisi näiteks naistega Inglismaal ja Soomes, Hispaanias ja Kreekas, siis seal on jäänud tüsedamad talle palju rohkem silma. «Mul küll seda tunnet ei ole, et meie naised on ülekaalulisemad,» kinnitab ta. Seetõttu, möönab Kalda, tuli Eurostati Eesti naisi Euroopa paksemate hulka paigutav pingerida talle üllatusena.

Kalda tähelepanekuil kohtab üle 50-aastaste hulgas ülekaalulisi rohkem kui nooremate seas, ent tema sõnul pole üldpilt aja jooksul sugugi hullemaks läinud.

Põhjuste hulka, miks küpsemas vanuses naised tikuvad juurde võtma, kuuluvad tema sõnul üleminekuea hormonaalsed muutused, hädadest-haigustest tingitud vähenev liikumine ning kahanenud energiavajaduse eiramine, mistõttu süüakse tarbetult sama palju kui nooremana. Seevastu nooremate naise seas on sale figuur ning sportlik ja tervislik elulaad Kalda hinnangul järjest rohkem ausse tõusnud.

Ka kahe tosina aasta pikkuse personaal-treeneripagasiga Kaia Heinleht ei leia mingit alust väita, et varem olid naised saledamad. Kui midagi on viimase nelja-viie aasta jooksul muutunud, siis tema väitel üksnes see, et naised on hakanud rohkem sportima ja tervislikumalt toituma. «Tahetakse, et oleks parem enesetunne,» selgitab ta, «et jaksaks rohkem vastu pidada, et suudaks kauem tööd teha. Elukvaliteet on ka kaaluga seotud. Inimesi paneb muretsema kaalunäit.»

Eksitavad näitajad

Olukord Eesti naiste kehakaaluga ei pruugi olla Euroopa ideaalseim, ent see on kaugel katastroofilisest, nagu üritavad hirmutada Eurostati andmed. «Vaatame meie tänavapilti, kuulame, mida välismaalased räägivad!» soovitab Eesti Võimlemisliidu peasekretär Kadri Liivak-Riisalo.

«Meil on fantastiliselt ilus tänavapilt! Meie naistel on hea väljanägemine mitte üksnes näo, vaid ka figuuri poolest.» Näiteks Soomes, kus Eurostati andmeil peaks tüsedaid naisi olema märksa vähem kui Eestis, on nii tema kui ka Heinlehe sõnul pilt kõvasti priskem.

Aga mida ikkagi arvata üleeuroopalikest andmeist, mis valusalt Eesti naiste eneseuhkuse pihta löövad?

Seletus peitub selles, väidab Liivak-Riisalo, et kehamassiindeksil põhinev ülekaalulisuse ja rasvumise määramine on ekslik ning liigselt lihtsustav. «Kas suurem kaal tuleb lihaste või rasva arvelt, seda see indeks ei ütle,» kritiseerib ta.

«Mul on kehamassiindeks näiteks kõrgem, kui võiks silma järgi öelda, aga see on lihaste arvelt. Rasvaprotsent on mul väike.» Sedasi, möönab Liivak-Riisalo, kui püüda kõiki näitajaid standardiseeritud valemitesse panna, ongi tagajärjeks pigem suurem segadus kui selgus.

Aga stopp! Ei maksa veel kergendatult ohata, nagu poleks ülekaalulisusega Eestis üldse muret. Kehamassiindeksist mõistlikum on mõõta keha rasvasisaldust, väidab Liivak-Riisalo, ja jälgida, kuidas on rasv kehale asetunud. «Oluline on mõõta talje ümbermõõtu,» täpsustab ta. «Oluline on kere keskosas paiknev mass – see on tähtis rasvumise näitaja.»

Oot-oot, kas see pole just see, mille paisumist, eriti noorte tüdrukute hulgas, on täheldanud oma professionaalse pilguga tegevprodutsent Randloo ja modelle otsiv Jõgger? Kusjuures, olgu lisatud, on täheldanud tüdrukute hulgas, kes peaks kuuluma ekstrasaledate hulka.

Vastakad arvud

• Eurostati andmeil on kõige rohkem ülekaalulisi ja rasvunud naisi Suurbritannias (23,9%), Maltal (21,1%), Lätis (20,9%) ja Eestis (20,5%).
• Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmeil on protsentuaalselt ülekaalulisi naisi rohkem kui Eestis 20 Euroopa riigis; rasvunud naisi on Eestist protsentuaalselt rohkem 19 Euroopa riigis.
• Normaalse kehakaaluga naisi on WHO andmeil protsentuaalselt rohkem kui Eestis (62,8%) üksnes kahes Euroopa riigis: Šveitsis (65,5%) ja Austrias (65%).

• Alakaalulisi naisi on WHO andmeil protsentuaalselt rohkem kui Eestis (7,3%) üksnes Slovakkias (7,4%)
• WHO andmeil on Euroopa kõige madalam mediaankeskmine kehamassiindeks Eesti naistel – 23,5.
• Tervise Arengu Instituudi andmeil on Eestis alakaalus naisi 4%, normaalkaalus 51%, ülekaalus 26% ja rasvunud 18%.
• Üks võimalus määrata, millisesse gruppi te kehakaalu järgi kuulute, on jagada oma kehakaal kilogrammides pikkuse (meetrites) ruuduga – sedasi saate kehamassiindeksi (BMI). Näiteks 1,86 m pika ja 70 kg kaaluva inimese BMI on 70 kg / 3,46 m = 20,23
Alakaal <18,5
Normaalkaal 18,5–24,9
Ülekaal 25–29,9
Rasvumine >30