Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Tallinna avalikud naised

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hämarik, Viru Keskuse ees. Hämarik külma ei karda – ta on valinud tuulise paiga, kus ka kõige laimeas lumesajus alasti seista ning raugelt ringutada. Mare Mikoffi loodud kuju on August Weizenbergi marmorskulptuuri suurendus. Hiiglaslik paljas naine pidi idee kohaselt tasakaalustama massiivse keskuse maskuliinset arhitektuuri.
Hämarik, Viru Keskuse ees. Hämarik külma ei karda – ta on valinud tuulise paiga, kus ka kõige laimeas lumesajus alasti seista ning raugelt ringutada. Mare Mikoffi loodud kuju on August Weizenbergi marmorskulptuuri suurendus. Hiiglaslik paljas naine pidi idee kohaselt tasakaalustama massiivse keskuse maskuliinset arhitektuuri. Foto: Ott Herodes

Kas alasti naistel on sünnis südalinnas seista? Teatud tingimustel kindlasti. Näiteks siis, kui nad on viis meetrit pikad või pronksi valatud. Lumerikkal talvel aga tundub, et kujudelgi on veidi häbi ning nad eelistavad end looduslike vahenditega riidesse panna. Arter valis välja mõned lumekübaratega kaetud avalikud daamid Tallinna tänavatelt.

Võrdsust pole

Võrdõiguslikkusega võivad lood Eestis olla üsna head, kuid skulptuuri vallas ei näi see kehtivat. Suuremal osal linnaruumi paigutatud mälestusmärkidest troonivad tähtsad isandad (enamik riides) või nende pead. Naisfiguure on väga vähe, nad on nimetud kehad või mütoloogilised tegelased ja riietamisega pole autorid ülemäära vaeva näinud.

Puha suvitajad

Hoolimata sellest, et Eestis on ajast aega vaheldunud neli aastaaega, on kõik need daamid kavandatud suvekujudena. Kas autor on üldse mõelnud, kuidas need mõjuvad lumes? Kas see näeb välja, nagu püüaksid prouad end riietada, või mõjub kui lohakas lumematus? Luues midagi vabas õhus eksponeerimiseks, tasuks juba idee järgus meie looduse paratamatusi arvestada.

Tagasi üles