Uue Eesti filmi arvustus: Mehed. Piinamine!

«Meeste» võtted (suvi 2018.) Foto: Apollo Film Productions

Mehed keskeas, elu kammitsais, naise tuhvli all ja varmad ise enda üle nalja heitma. Eeldused on head. Osatäitjad samuti lahedad – Prangel ja Sukk on sünnipärased koomikud, selles pole kahtlust. Mis siis, et muidu pigem tõsised ja sügavad inimesed, see ei takista mitmel alal andekas olemist. Täär näeb kurivaim vist liiga hea välja selleks, et sinna juurde veel naljakas olla. Road-movie algab paljutõotavalt: mehed, kes on harjunud oma elus aina loobuma, sest «ei saa», otsustavad: «p…sse, miks ei saa?» ning lasevad lihtsalt jalga.

Vabanemise sümbolina telefoni aknast välja viskamine kärab ka. Kuid siis hakkab hoog raugema...

Seiklusena alanud film ei paku mitte mingit seiklust. See on staatiline vestluslugu, kus jutuajamisi tõstetakse järjepanu küll ühele, siis jälle teisele foonile. Jutud on kohati klišeelikud, kuid siiski päris muhedad, lingivad reaalse eluga hästi. Näitlejate näost on näha, et neil endil oli seda filmi siiralt naljakas teha. Aga tempo! Ma väga nautisin teatritükki «Mehed», kuid tuleb tunnistada, et samad meetodid, mis töötavad laval, ei pruugi välja vedada filmis. Rütm on lihtsalt liiga erinev.

Kohati on mul kahju, et näitlejate mõnusad osatäitmised veniva montaaži taha takerduvad. No kaua sa suudad vaadata punast Škodat, mis lihtsalt sõidab. Kärsitu inimese meelest on see piinamine! Venib ja venib kogu värk! Kaadrite pikad sisse- ja väljajuhatused, kus nelja sekundi asemel piisaks poolest! Automüüjal muidugi on alust rõõmustada, kuna masin saab filmis pea neljandaks peaosaliseks. Lühike sisukirjeldus olekski: midagi nagu hakkaks juhtuma, aga ei juhtu.

Kes just kolme karakteri mahlakaid vestlusi ootab ja häid kilde korjata loodab, saab seda küllaga! Eriti rikkalikku Rootsi lauda maanduvad seksistlike repliikide ja kepinaljade austajad, ning ei saa kurta – nii mõnedki neist on täitsa naksakad, puändiga ja puha.

Kuid on muidki täpseid tabamusi. «Vastikult terve närvisüsteemiga» inimene tundub tänapäeval juba imelik, sest mingil põhjusel on standardiks olla ühte- või teistpidi kreenis, depressioonis, probleemide alla mattunud. Minu silmis on need kõik lihtsalt enesekesksuse eri vormid, mille paistel püütakse huvitavam näida.