Aleksandr Popovi päevakajaline poliitjutustus: isamaaline ninasarvik ja konserv

Foto: Anatoly Pustovit / PantherMedia / Anatoly Pustovit/Scanpix

Jääaeg oli tagasi. Tänavatel laiutasid lumehanged. Tuul tahtis vägisi vintskeks vinnutada. Ninasarvik istus tusaselt Maarjamaa pinnal ja põrnitses konservipurki. Orav, va sigudik, oli hakanud viimasel hetkel pirtsutama ja ei soostunud loomade solidaarsusest tulenevaid kompromissivajadusi kuulda võtma. Nüüd vajas isamaa teda sama palju kui tema vajas konservipurgi avajat.

Lisaks eksistentsiaalse kuristiku serval viibimisele painasid ninasarvikut veel ka seedehäired. Konserv oli sisikonna nii jõuliselt keerama pannud, et ka kogu oma isamaalise hingestatuse juures ei olnud ninasarvik kindel, kaua ta seda pulli sisimas kinni hoida suudab. Naljanina nagu ta oli, mõtiskles ninasarvik naerul sui, milline tulem tema pidamatusel olema saaks. Halvemal juhul on ta väljutusejärgselt kogu Maarjamaa naerualune. Paremal juhul aga saab ta ehk kiita isamaa pinnase väetamise eest. Nagu kodumaa trubaduur kuulsalt ütles – meil on tujud, mitte tunded!