Kristina Herodes: kui õige lööks jalaga poole pisemat?

Sageli me ei pane isegi tähele, mida endale ise räägime. Kristina Herodes Foto: Indrek Arula

Idülliline pühapäevahommik. Kell on 11.52 ja marsin läbi Balti jaama turu parkla spordiklubi poole. Korraga kuulen väikese poisi nuttu. Ei – asi on veel hullem, see kõlab nagu appihüüe! Laps on täielikus paanikas.

Juba ma näengi teda – umbes 6-7-aastane poisike koperdab auto suunas, selja taga temast kolm korda suurem mees, tõenäoliselt isa, kägistab pisikest kaelast. Mees on vihane ja triumfeerib, hirmunud lapsest talle vastast pole. Kuid… küllap ei piisa sellest ilmsest üleolekutundest. Kirg karistada ja nõrgemale koht kätte näidata nõuab enamat. Autode vahele jõudes lööb mees last jalaga. Lööb uuesti. «Head inimesed, mida te teete? Ta on ju laps!» sekkun sündmustesse. Meesterahvas pöörab korra pead, pilgus jultunud pahameel. Meie laps, meie toode, meie omand, ise teame, mis teeme?