Moekuulutaja lugejakiri: tänapäeval on moodsamad lapsed, kes on juba väiksena naisõiguslased

Foto: Shutterstock

Sõbrannal oli koostöös Moekuulutajaga käimas lugejamäng, mille raames kutsusime lugejaid meenutama oma lapsepõlvemälestusi seoses rõivastega. Eva-Maria kirjutab, et mäletab lapsepõlvest teksakleite ja pidulikku must-valget riietust. Küll aga ei arva ta, et iga riideese peab kandma sõnumit ja midagi karjuma ning seda eriti laste puhul.

Ma mäletan, et varem olid hästi moes teksakleidid. Kui ma 1.-2. klassis käisin, oli teksakleit ja selle alla pandud pluus ning paksud lastesukad äge mood. Oli ka neid lapsi, kellel pidi iga asi mingi tuntud firma logoga olema. Minul ostis ema kõik riided varuga ja seda kasvuvaru jagub siiani, kuigi kasvamine toimub ainult laiusesse.

Tänapäeval on igasugu ägedaid kudumeid, mida isegi lapsed rõõmuga kannavad. Mina mäletan karedat puuvilla ja sellest tehtud kampsikuid. (Muide, kallis emme, anna andeks, et ma sinu enda hoole ja armastusega kootud südametega nunnut vesti kunagi kanda ei tahtnud. Siis ma veel polnud vesti inimene.) Väljas mängimiseks olid soojad, kandade alla kinnituvad püksid. See oli lapse jaoks nii veider asi, mis jalga pandi, et ma ei oska siiani sellele nähtusele täpset nime anda.

Pidulikumate sündmuste puhuks oli põhiline valge, soovitatavalt kroogitud kraega pluus ja must seelik. Ja kooliajal kandsime päris mitmete tüdrukutega musti, alt veidi laienevaid pükse. Nagu püksimaffia. Teksapüksid olid samuti in. Mingi periood olid igaühel alt laienevad teksad, siis tulid ilusate tikanditega püksid. Skinny teksad on minu arust alles uuem mood, vähemalt väiksemate laste seas.

Ja väikestele printsidele ja printsessidele on Disney tegelaste ilusate piltidega riideid ja jalatseid ka praegu, mille üle on mul väga hea meel. Usun, et iga põlvkond peaks Disney tegelasi tundma. Ainult, et meie aja Lumivalgekesed, Belled ja Tuhkatriinud on välja vahetatud uute karakteritega. Tänapäeval on moodsamad lapsed, kes on juba väiksena naisõiguslased. Ei meeldi neile, et Okasroosike vajab printsi ja ei saa ise pikast unest ärgatud, ega see, et üldse poisse/mehi vaja on. Elsa ja Anna ning teised vaprad neiud on muidugi armsad, aga mõned printsid võiks ka ikka lastele jääda. Nii unistustesse, kui ka pärisellu. Transformeritest ja muust voodoost ei hakka rääkimagi. Muidugi juhul, kui laste riietel on mõni pilt. Praegusel ajal on seal rohkem sloganid, mis olgem ausad, näevad seal veidrad ja liiga täiskasvanulikud välja. Iga riideese ei pea midagi karjuma, eriti väikestel lastel. Ostke siis juba lehte või ajakirja trükipinda ja kuulutage. Milleks peab lapse pluus kandma kirja «love» või kirjutama, et tegu on ikka issi printsessi või julge, vapra ja tulevase maailma vallutajaga? See on nagu mingi tulipunane kirjatäht lapsel, et kõik ikka näeks, milline andekas ja tubli laps ta on. Päris kõrged ootused juba varakult, mis? 

Laskem lastel lapsed olla! Ja ärgem trükkigem end täis kirju ja hüüdeid. Inimene ei pea oma väärtusi ega vanemate poolt varakult kujundatud arvamusi särgiesisel kandma. 

Aga milline oli minu lapsepõlves mind ümbritsev täiskasvanute rõivamaailm?

No minu ema ja vanaema on alati naiselikult riides käinud, aga samas polnud mu kallis vanaema ega ole ka ema kunagi justkui moelavalt maha astunud, vähemalt koduses õhkkonnas. Lihtne ja ilus on meie pere naiste moto. Varem kandsid nad kodus kirjusid kodukitleid, mis käisid vööga kinni ja millel olid ka taskud. Mulle on nii kallid mälestused sellest, kui ma koos nendega saunas käisin, naersime ja pesime üksteisel selga ja pärast pani igaüks oma kitli selga ja rätikust turbani pähe. Mina mässisin end paksu sooja hommikumantlisse, mis oli tumeroosa ja pardikestega, kui ma õigesti mäletan. Lastel olid kuidagi tavalisemad riided, kui ma päris väike olin. Ilmselt polnud siis veel kõike saada,aga minu arust pole mul ka midagi puudu jäänud. Praegu on juba lasteriideid ja peapaelakesi ja mida kõike valmistavaid ettevõtteid nii palju, et ei oskaks midagi validagi. Ja võib-olla ma eksin, aga teate, lapsed on lihtsalt lapsed. Nagu ma ei saa päriselt aru oma lemmikloomade kaunistamisest ja riietamisest, ei mõista ma ka päriselt, miks peavad kõik lapsed käima überkalliste riietega, millest tuleb kindlasti ka pilte teha, sest no minu lapsel on ju selle ja selle kuulsa firma riided. Ma ei tea. Tänapäeval pole enam turupoest või laadalt lapsele teksade ostmist nii palju. Või äkki on. Lihtsalt see brändihullus võiks vähemalt laste puhul olemata olla. Teate - riided on lihtsalt riided, eks ole? Aga samas, kui vanemad, eriti emad ei kanna üht riideeset mitu korda, millest me siis räägime?! 

Aga õnneks on ka taaskasutus rohkem moodi tulnud. Lihtsalt, miks peab ootama kuni keegi kuskil ütleb, et säästlik mõtlemine on moes?! Natuke  teemast väljas, aga varem polnud lihtsalt paljut saada ja vägisi on tunne, et selle aja vanemad üritavad nüüd oma laste kaudu ja tänapäevaseid võimalusi ära kasutades oma lapsepõlve puudusi kompenseerida. Aga õnneks on öko moes. Loodan, et kaua. Ning pole hullu, keegi ei hakka teid vaeseks pidama (ja kui hakkab, on enda madalus) kui kannate üht riideeset kuni see kestab. Nii rumalaid oste ei maksa ka teha, et oma valitud asjast juba mõne nädalaga (heal juhul) villand saab.