Filmiarvustus: «Greta». Psühholoogiline painaja, kus Isabelle Huppertist saab hurmav koletis

Isabelle Huppert ja Chloe Grace Moretz – süütu sõprus võib ootamatult muutuda ohtlikuks obsessiooniks. Foto: outnow.ch

Isabelle Huppert on hüpnootiline kuju ning filmis «Greta» saab ta oma salapäraseid tumedamaid soppe täies uhkuses avada. Kõhe? Häiriv? Ärrtiav? Jah, nii ongi.

Lummav ja hirmuäratav naine. Vaatad, oled esialgu võlutud, õige pea õõvas ja ahastuses... ning palju õnne, edaspidi on su maailm uue painaja jagu värvikam!

Psühholoogiliste luupainajate puhul võlub mind eeskätt pooltoonide peenus. Kui tegijatel õnnestub tasahiljukesi kõik kruvid viimseni pingule keerata nii, et ma loo kütkest hetkekski ei lahku. Neil Jordan suudab seda. Õuduste eelaimdus ületab alati ükskõik kui verdtarretavad stseenid.

Sest kes tahes sümpaatne tundmatu, keda sa kohtad ja kes sinus heasoovlikku kaastunnet äratab, võib tegelikkuses osutuda koletiseks. Maailm on täis katkisi ja väändunud hingi, kelle tühja elu täidavad obsessioonid.

Häiriv ja hurmav

Film on tõeliselt häiriv ja ma julgeks seda soovitada vaid korras psüühika ja veidi kummaliste huvidega sõpradele – keda mul on õnneks hulgi. Ma tean, et nad veel tänavad mind, kui selle ilmselgelt vastiku filmi ära vaatavad. Sest ole hoiatatud – see suurepärane film võib rikkuda sinu ilusad unenäod jupiks ajaks ning kindlasti nurjaks nii mõnegi kohtingu. Lahkud kinosaalist ja korraga tundub, et tänavad on täis obsessiivseid sarimõrvareid, märkad isegi paljude heade sõprade juures psühhopaatseid jooni. Kuidas ma varem nii pime olin? Kuidas ma ei taibanud, mis võiks varjul olla nende kappides ja keldrites?

Chloe Grace Moretz kehastub selles loos elavaks piinaks ja paanikaks sellise veenvusega, et külma rahuga on seda võimatu vaadata. Rusuv on ka näha, kuidas koletu lugu peategelase vesiliivana endasse imeb – ohver pole passiivne, ta otsib abi, ta tegutseb, ta võitleb… Kuid keegi ei aita sind, kui sul on mure, kedagi ei huvita.