/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)
/nginx/o/2011/12/01/859264t1hdb0d.jpg)
Harilikult pigem vaimujõuga eesmärke saavutav riigiametnik Julika Luts (32) koges omal nahal, et Ararati mäe tippu ei pääse helikopteri ega tõstukiga, vaid ainult raskete katsumuste ja eneseületuse kaudu, kirjutab ajakiri Anne & Stiil novembrinumbris.
Raske kolmepäevase retke Türgi kõrgeima mäetipu otsa võttis ta ette koos kuue endasuguse haritud ja intelligentse naisega vanuses 28-51, teejuhiks loomulikult kogenud mägironija.
«4. augustil kell 7.23 jõudsin ma Ararati tippu, selja taga kuus tundi tõusu pimedas öös, ees kurjakuulutav vulkaaniline mägi, süda kõrvus kloppimas, sisemuses teadmine, et iga sammuga astun ma kõrgemale, kus on aina raskem hapnikku omastada,» meenutas Julika.
Nüüd, kui see füüsiliselt ja vaimselt raske katsumus on saanud põnevaks kogemuseks, on see naise jaoks eelkõige lugu uutest seiklustest, eneseületusest, iseenda ja maailma avastamisest.
«Mulle on joonistunud selgemalt välja mu enda olemus. Seda, et olen seiklushimuline ja riskialdis, teadsin ma ka varem, kuid seni olin kahelnud oma tahtejõus. Eks selles kõigest hoolimata edasirühkimises on ka eeslile omast jonnakust ja kangekaelsust.
Eneseületus on natuke nagu meelemürk, sa satud sellest sõltuvusse ja võid kaotada kontrolli. Mäe peal aga ei tohi kunagi kaotada valvsust ega tihedat kontakti oma kehaga. Selle katsumusega viisin ma kindlasti oma kehalised võimed piiri peale,» rääkis ta.