Justin Petrone: uut laadi väljamõeldis

Tõeluse ja väljamõeldise piirjoon on ähmastunud, tulemuseks tõelise tõeluse ja väljamõeldud tõeluse külluslik segu. Foto: Dominic Lipinski/PA Wire/PA Images

Olin juba teismeliseeas, kui algasid esimesed nõndanimetatud tõsielusaated, millest nimekaim oli arvatavasti MTV «Tõeline maailm» («The Real World»), mille esimene hooaeg võeti New Yorgis üles 1992. aastal. Nagu enamikku noori, köitis see ka mind. Jälgisin suure huviga draamat, mille keskmes olid kahekümnendates eluaastates noored ning Ameerikale tüüpilised soo- ja rassiteemad. Alles hiljem taipasin mõne osalejaga tehtud intervjuu põhjal, et teleri vahendusel näidatud saade ei olnudki täiesti realistlik. Produtsendid olid selle kallal nikerdanud niisuguste tegevusliinide ja narratiivide sissetoomiseks, millest noortel, kes olid osalema pääsenud, ei olnud aimugi. Mõnikord said neist staarid. Mõnel juhul peeti neid sootuks kurikaelteks. Saate tegemiseks pruugitud materjal oli ehe, aga saade ise ei olnud siiski päris reaaleluline.

See oli uut laadi väljamõeldis.

Juba palju aastaid hiljem, kui hakkasin kirjutama raamatuid Eesti kohta, turgatas mulle pähe, et olen hakanud tegelema samasuguse veidra loominguga. See ei tähenda, et mu raamat oleks miskitpidi vale või petlik, vaid pigem seda, et osa reaalsusest, nagu mina seda kogesin, on lõplikust variandist välja võetud, justkui stseenid, mis filmistuudio kärpimislaual kõrvale heidetakse. Lähtematerjal on täiesti reaaleluline, aga viis, kuidas seda maailmale esitletakse, ei ole ometi lausreaalne. Digitaalajastu autorina jättis see mulle sügava mulje. Käes oli piltide ja äppide ajajärk, aga mingil moel avaldus see ometi isegi paberraamatutes.

Nüüd võib juba julgelt kõnelda reaalsuse autoritest, kes modifitseerivad publiku kaasatõmbamiseks iseenda lugu.

Loomulikult ei olnud ma esimene, kes seda tegi. Enamik suuri romaane kirjanduse uuest kuldajast, nondest tüünetest 1920.–1930. aastatest, mida eestlased nii kangesti oma paleuseks seavad, olid suuremal või väiksemal määral tõsieluromaanid.

James Joyce’i «Ulysses», mida peetakse seniajani üheks tähtsaimaks inglise keeles ilmunud teoseks, pajatab ühest päevast Dublinis. Tolle varasema, nüüdseks suuresti unustatud tõsieluajastu tõeline pioneer oli Brooklyni uitaja Henry Valentine Miller, kes lõi 1934. aastal ilmunud teoses «Vähi pöörijoon» pooleldi väljamõeldud endanimelise tegelaskuju ning esitles romaani elutruu kirjeldusena Pariisis elatud aastatest. Või oligi see seda?

Tõeluse ja väljamõeldise piirjoon on ähmastunud, tulemuseks tõelise tõeluse ja väljamõeldud tõeluse külluslik segu. Ometi oli see uus tõelisus miskipärast palju köitvam kui kõik see, mis oli tegelikult toimunud. Nagu tulevased tõsielusaadete toimetajad, viimistles ka Miller kopeerimiskunsti täiuseni. Nii ka mina, juba aastakümneid pärast tema surma. Me kõik mängime tõelusega, nikerdame selle kallal, lõikame osa maha.