Jõudnud hoovi, nägi Jaan kõike täpselt ja see oli miskit muud, kui arvatagi oleks osanud: naine oli röötsakil vana, kõikuva ja ragiseva aia najal, taguots paljas ja mees tema taga... sugu tegemas! Ja karjuvad nagu segased. Jaanil lendas klomp kurku, sest on jube vastik, kui ootamatult teiste «kepitamise peale satud» ja tegi, et minema sai ja vandus kuradeid, et olgu see viimane kord – enam ta selle talu väravast sisse ei sõida; kuskile ei lähe, kus sedasi röögitakse. Mitte kunagi! Ainuke lohutus oli olnud see, et see mees polnud Jaani näinud... Aga ta eksis.