Jumalaga, moekeiser Lagerfeld!

Karl Lagerfeldi üks viimaseid avalikke ülesastumisi oli möödunud aasta oktoobris Pariisi moenädalal. Foto: Caroline Blumberg/EPA

Sel nädalal lahkus meie seast vastuoluline disainigeenius Karl Lagerfeld. Ta ei vabastanud naisi rinnahoidjast ega leiutanud uut siluetti, ent tõestas meile, et isegi praegusel mugavusajastul on mood palju enamat kui T-särk ja teksapüksid.

Kelle me kaotasime ehk milline oli Karl Lagerfeldi tähtsus maailmas, küsiti minult päev pärast moekeisri surma.

Esimese hooga pidasin säärast küsimust täiesti kohatuks. Et mis mõttes? Teda tundnud inimesed kaotasid lähedase, sõbra ja kolleegi, tuhanded moefännid aga iidoli ja eeskuju.

Aga maailm?

Tegelikult tõesti – kui mõtlema hakata, on maailmas ilmselt palju rohkem neid, kellele Lagerfeldi nimi midagi ei ütle, kui inimesi, kes teda igatsema jäävad. Ja nagu Lagerfeldi surma järgsel päeval selgus, leidub neidki, kes teadsid küll suurepäraselt, kellega tegemist, ent kes leidsid, et mitmesuguste väljaütlemiste tõttu pole tegemist mehega, keda peaks taga nutma. «Lõpetage see misogüüni leinamine,» põrutas üks end feministlikuks ajakirjanikuks nimetav daam oma artiklis. Mis ei ole nüüd ehk küll ajakirjaniku asi öelda, sest see, keda ja kas leinata või mitte, võiks jääda igaühe enda otsustada. Kuigi jah, muidugi tuli Lagerfeldi suust lakkamatult avaldusi, mida nii mõnelegi teisele iial andestatud poleks. Ta oli lapsesuu ja provokaator, kellel jätkus üht-teist sapist öelda nii ülekaaluliste kui ka moslemite, nii Angela Merkeli kui ka vanade heade dressipükste kohta. Selle kõige juures ei jätnud ta ironiseerimata ka iseenda aadressil.

Loomulikult ei olnud Lagerfeld ema Teresa ega dalai-laama. Ta ei leiutanud vaktsiini ravimatutele haigustele ega päästnud maailma.