Emadus ja karjäär - kas tõesti ühitamatud?

Foto: SCANPIX

Psühholoog Sherrie Bourg Carter kirjutas portaalis psychologytoday.com sellest, kui raske on naistel ühitada töö- ja pereelu ning kinnitas karjäärinaistele, et nad ei pea oma laste pärast muretsema.

Paljud naised on selle teema üle vaielnud, peamiselt iseendaga. Levib väga vastakaid arvamusi. Kuigi enamikule ei ole see enam vastuvõetamatu, et ka naised tahavad karjääri teha, ei võta see ometi naistelt sotsiaalset «koormat», et nad peavad ka lapsi kasvatama ja olema koduhoidjad.

Kodust eemal töötava naise ülesanded seoses majapidamisega tavaliselt ei vähene. Töö kõrvalt tegelevad emad edasi kodu ja laste eest hoolitsemisega.

Ameerikas näitas riikliku lastevanemate liidu teostatud uuring, et edukad töötavad naised võtavad esmased tööd seoses kodu ja lastega enamasti ikkagi enda kanda ja mehed teevad kodus vähem.

Uuring tõestas, et 50 protsenti edukatest naistest on peamised kodukokad ja 51 protsenti naistest on peres need, kes jäävad lapse haigestumise korral temaga koju.

Seevastu meestest teeb kodus süüa või jääb lastega haiguslehele kõigest üheksa protsenti.

Karjäärinaised pühendavad nädalas keskmiselt üksteist tundi kodu ja lastega seotud ülesannetele, millest 61 protsenti kulub kodutöödele. Täiskohaga töö kõrvalt ei ole lihtne aega leida, seepärast näpistatakse seda une ja puhkuse arvelt.

Ühiskondlik surve on tugev

Veel üks väljakutse, millega naised tänapäeval silmitsi seisavad, on ühiskondlik eelarvamus, et kõik naised peaksid lapsi saama. Kuigi naised võivad ise otsustada, kas nad tahavad lapsi või ei, võivad nad survet tunda mitmest erinevast allikast: perelt, sõpradelt ning miljonitelt teistelt naistel, kes on otsustanud sünnitada.

Selle asemel, et võtta naise valikut mitte lapsi saada kui tema isiklikku otsust, seostab ühiskond selle sageli karjääriga ning vaimus vallanduvad kujundlikud väljendid nagu «isekas», «võimunäljas», «ahne» ja «enesekeskne».

Isegi kui enesekindel inimene saab sõnadest mööda vaadata, jäävad veel pilgud, žestid, inetud sosinad pulmades ja perekondlikel koosviibimistel. Kindlasti tuleb ette neid ebamugavaid olukordi, kui hordide viisi emasid piiravad lastetu naise sisse ja uurivad talt, miks tal veel lapsi pole. Olenemata survestusallikast tuletab hukkamõistev alatoon naisele pidevalt meelde, et tema valik lapsi mitte saada käib ühiskonna ootustele vastu.

Võiks ju eeldada, et otsus siiski lapsi saada teeb olukorra lihtsamaks, kuid paljude karjäärinaiste jaoks on see ikkagi tugevaks stressiallikaks. Olukord on vaid pisut teistsugune.

Paljugi sellest stressist tekib seetõttu, et aega on alati liiga vähe. Mitte alati ei ole põhjus enda valikus, vaid sageli ei jää naisel muud üle. Kui aega on nii vähe, on seda raske leida ka partneri jaoks. Kuigi enamik naisi ei taha lapsi üksi üles kasvatada, on ka neid, kes valivad üksikvanema staatuse täiesti teadlikult.

Naised peavad sageli valima karjääri ja laste vahel

Ülikooli lõpetanud naiste seas viidi läbi küsitlus, mis näitas, et 86 protsenti naistest soovis tulevikus lapsi saada. Ligi pool neist oli neljakümneselt ikkagi lasteta. Sama uuring meeste seas näitas, et lapsi tahtis 79 protsenti ja 75 protsenti saigi hiljem isaks. Ilmnes, et mehed ei pea karjääri nimel lapsesoovist loobuma. Arvestades ka naiste bioloogilist kella, võib vaid oletada, millist survet nad lastesaamiste teema pärast tunnevad.

Üks kõige raskemaid olukordi naise jaoks võibki olla see, kui ta peab end pidevalt jagama töö ja kodu vahel. Nagu sellest veel ei piisaks, peab töötav ema pidevalt seisma silmitsi ühiskonna eelarvamusega, et HEAD emad kasvatavad oma lapsi ise, aga PAHAD emad lähevad tööle ja lasevad oma lapsi teistel kasvatada.

Paljud töötavad emad tunnevad seetõttu pidevalt süümepiinu, olgu siis töö kas ammune unistus või vajalik elatusallikas või mõlemat. Kuigi töö võib pakkuda rahulolu saavutuste üle ja iseseisvust, jääb emale siiski süütunne, et tööloleku ajal hoolitseb laste eest keegi teine. Isegi kui töö on nauditav, peavad paljud tööl käima selleks, et ära elada ja ei saa sinna midagi parata.

Karjääriemade lastel ei lähe halvemini

Karjääriemadel võib peas kummitada küsimus: kas kodune ja vaid ema kasvatatud laps saab tulevikus paremini hakkama kui see, kes on lapsehoidjaga või käib lasteaias?

Esiteks, juba see küsimuseasetus on tegelikult vale. Millega peaks laps paremini hakkama saama? Asjade jagamisega? Kas nad saavad koolis paremini hakkama? Paljud vanemad kardavad, et kui nad ei ole ise lapsega kodus, siis jääb järglasel millestki puudu. Õnneks faktid seda ei toeta.

Viisteist aastat kestnud laste arengu uurimus väitis, et need karjääriemade mured on asjatut.

Uurimuses osales 1000 last, keda jälgiti alates esimesest elukuust. Need, keda kasvatasid vaid nende emad, ei olnud kuidagi paremad, kui need, kes käisid lasteaias või -hoius või keda hoidsid lapsehoidjad, sugulased, vanaemad.

See käis ka nende laste kohta, kes hakkasid lastehoius käima juba imikuna. Lastel aga, kes käisid kõrge kvaliteediga lastehoidudes olid paremad kognitiivsed ja keeleoskused ning nad olid parema koolivalmidusega kui teised lapsed.

Üks negatiivne seik aga selgus siiski nende laste puhul, kes veetsid pikki päevi lasteaedades. Neil ilmnes rohkem käitumisprobleeme nagu kaklemine ja jonnihood. Siiski, teadlased kinnitasid, et need probleemid olid normaalsed ja ajutised, kadudes umbes kolmandas kuni viiendas klassis.

Teine avastus, mis ei ole kõige meeldivam, oli see, et lasteaialastel esines rohkem kõrvapõletikke ja ülemiste hingamisteede haigusi ning kõhuprobleeme. Siiski kokkuvõtteks olid tulemused head ja karjääriemadele kinnituseks, et nende lastega ei juhtu teiste käe all midagi hullu.

Laste arengut mõjutab ema töölkäimise asemel hoopis palju tugevamalt vanemate haridustase, pere sissetulek, kahe vanema olemasolu, ema tundlikkus ning psühholoogiline kohanemine ja koduse keskkonna sotsiaalne kvaliteet.

Loo lõpetuseks võib öelda, et kvaliteet on parem kui kvantiteet. Tugevad süümepiinad võivad avaldada hoopis suuremat kahju nii lapsele kui emale. Ema peaks rahulikult nautima oma aega nii tööl kui kodus.