Pereterapeut: kas laste nähes tohib tülitseda?

Foto: Périg MORISSE / PantherMedia / Scanpix

Elus tuleb paraku ette ka raskemaid aegu – lein, lahkuminek, õnnetused, suured tülid. Kui palju võiks vanem enda raskeid tundeid lastega jagada või tuleks lapsi säästa? Kas laste nähes tohib tülitseda või peaks see jääma «kinniste uste taha»? Küsimustele vastab Perekesus Sina ja Mina Gordoni perekooli koolitaja ja pereterapeut Auli Kõnnussaar.

Kas lapsevanem peaks laste eest oma väga tugevaid tundeid varjama?

Vanemate tunded iseenesest ei ole kindlasti lastele ohtlikud. Lapse arengule on ohtlik see, kui laps arvab, et peab oma vanemat toetama hakkama, sest vanem ei saa ise hakkama. Lapsel on tähtis näha, et vanem võtab vastutuse oma elu ja tunnete eest ning otsib vajadusel abi.

Lapse turvalisust suurendab see, kui ta näeb, et vanemal on olemas olulisi täiskasvanuid (partner, sõbrad, tuttavad, vanemad või psühholoog), kellele ta saab toetuda. Kui laps näeb vanema tundeid ja kogeb, et olenemata raskest olukorrast, jääb vanem ellu ja saab hakkama, läheb eluga edasi, siis julgeb ka laps ise oma elus tagasilööke taluda ning eluga edasi minna. Tunded on elu loomulik osa ja nende tundmine nõuab julgust ja usaldust. Kui julgeda tundeid tunda, siis need muutuvad.

Kas laste nähes tohib tülitseda?

Kui vanemad otsivad erimeelsustele lahendust teineteisest lugupidaval viisil, siis on see igati hea eeskuju lapsele. On oluline, et laps näeks, kuidas probleeme tõhusalt lahendada. Kui aga vanemad tülitsevad teineteist alandaval ja ründaval viisil, siis selle pealtnägemine vähendab lapses emotsionaalset/füüsilist turvalisust, annab lapsele probleemidega toimetulekuks ebatõhusa mudeli ja pärsib lapse arengut veel mitmel viisil. Seega oluline pole erimeelsuste varjamine, vaid see, kuidas vanemad probleeme lahendavad. Kui laps näeb, et vanemad säilitavad ka suurte erimeelsuste korral kontakti ja teatava soojuse, oskavad andeks paluda ja andestada, siis on lapse elu tulevikus kindlasti palju rikkam ja lihtsam.