Aleksandr Popov: suhte headust näitab vaid valentinipäeva andamite pandimajaväärtus

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Kooliajal olin alati elevil, kui lähenemas oli müstiline 14. veebruar. Seda mitte ainult sellepärast, et neljal aastal viiest oli tegu päevaga, mil kätte jõudis küünlakuu põletamiskese – pool energiast oli juba tuhaks põlenud, teine pool aga ootas veel ontlikult enda tulematuseid. Pigem ikka sellepärast, et sai vastukaaluna kodumaisele sumedale introvertsusele julgelt hõisata kõigile enda ümbruses olijatele, et nad on minu sõbrad. Ja seejärel salamisi loota ja oodata, et nood ka võrdväärselt vastavad.

Proovi sa ainult valentinipäeval oma eriline (või kui väga hästi on läinud, siis suisa patuselt ulakas) teine pool ilma väärika ja väärtusliku andamita jätta. Või veel hullem – see päev üldse ära unustada! Enne veel, kui sa jõuad isegi mõelda sellest, et tekkinud olukorra leevendamiseks sobivaid stsenaariume analüüsima hakata, on kogu küberruum teadlik sellest, milline väärtusetu ja ebaõnnestunud armuvilja koopia sa oled. Ja isegi kui sa proovid oma käitumist hiljem heastada, siis sinust sõltumatutelt põhjustel ei saa sa iialgi hävitada kõiki neid sadu kommentaare ja kümneid meeme, mis jäävad sind elupäevade lõpuni saatma nagu ülikooli viitamisreeglid Rainer Vakra lõputöö juhendajat.