Tasub teada: armastus teise inimese vastu on otsus

Foto: Serhii Kucher / PantherMedia / Scanpix

Avaldame valentinipäeva eel Kersti Kase mõtted armastuse teemadel. Naine kirjutab Facebooki lehel Kersti mõlgutab mõtteid, kuidas paremini armastada.

Mõtisklesin pisut armastuse teemadel. Armastus inspireerib kõiki, poeetidest kuni teadlasteni välja. Aga ikka on see olnud üks suur müsteerium. Kuidas defineerida armastust? Mis on tõeline armastus? On ju isegi laul – mis värvi on armastus?

Siinkohal oleks asjakohane mainida, et seda ei tasu segamini ajada armumisega. Armumine on meie keha poolt tekitatud hormoonide kokteil, mis tekitab illusiooni, et tegemist on armastusega. Selle kohta on tehtud erinevaid uuringuid, kus on välja toodud ka armumiseks vajalike hormoonide segu, mis meestel ja naistel on erinev. Armumise ajal muutub armumise «objekt» meile kinnisideeks ja seeläbi tekibki illusioon, et ta on täiuslik, ideaalne partner. Hormoonide möll aga vaibub ükskord. Erinevate uuringute põhjal võib see kesta keskmiselt kuni kaks aastat, sest organism ei suuda sellist seisundit füüsilises mõttes lihtsalt kauem taluda. Ja siis saabub reaalsus. Mõnel võib see tulla äkki, ühel hommikul üles ärgates ongi tunne, et nüüd armastust enam pole, aga tegelikult «loksus» keha lihtsalt oma tavapärasesse rütmi tagasi ning elu läheb edasi. See ongi nüüd hetk, kus tuleb otsustada.

Otsustada, kas me armastame oma kaaslast. Armastus teise inimese vastu on minu arvates otsus. Just nimelt otsus. Nii ebaromantiliselt kui see ka kõlab. Otsus teist inimest austada, toetada, mõista, väärtustada, aktsepteerida teda sellisena, nagu ta on.

Armastus kui tunne saab olla ainult iseenda sees. See saab alguse armastusest iseenda vastu ning oskusest olla tänulik kõigi ja kõige eest, mis meile selles elus on antud. Alles siis on seda võimalik endast väljapoole kiirata ja peegeldada teisele inimesele. Kaaslane saab aidata seda tunnet võimendada, aga mitte tekitada.

Sellepärast on armastuse eelduseks, et me ei otsiks kedagi, kes meid armastaks, vaid tuleb vaadata enda sisse ja leida see eriline inimene, keda me ise saaksime armastada. 

Armastuse tunnet saab kaaslane suurendada läbi meie armastuse keel(t)e, millest kirjutab Gary Chapman oma raamatus «Armastuse viis keelt» – paljudele peaks olema see juba tuttav lugemisvara (kui mitte, siis see on rangelt soovituslik!). Armastuse keeled jagunevad enamasti viieks: tunnustussõnad, kvaliteetaeg, kingitused, teenimine (ehk abistamine erinevate tegevustega), füüsiline puudutus (pigem kui füüsiline lähedus). Igal inimesel on vähemalt üks, mõnel ka kaks peamist armastuse keelt ehk see keel, läbi mille me tajume kõige selgemini, et meid armastatakse. Kui partner oskab rääkida meie armastuse keeles, siis aitab ta hoida sellega meie armastuse anuma täidetuna, tekitades meis hoitud, armastatud ja turvalise tunde. Läbi selle suureneb ka meie enesearmastus ja usk iseendasse ning on lihtsam seda tunnet ka endast väljapoole jagada.

Aga tõeline armastus saab olla ainult tingimusteta. Ilma ootusteta. Lihtsalt otsus ja soov armastada teist. Tõeline armastus on vaba, see ei ahelda, vaid annab tiivad. Sellepärast on armastuse eelduseks, et me ei otsiks kedagi, kes meid armastaks, vaid tuleb vaadata enda sisse ja leida see eriline inimene, keda me ise saaksime armastada. Külgetõmbeseadusest oleme kõik kuulnud ja tegelikult siia ongi see koer maetud. Kui me armastame iseennast, peame endast lugu, väärtustame ja hindame ennast, siis see armastuse energia, mida me endas kanname, kiirgab ka väljapoole ja tõmbab ligi just seda energiat, mida me välja saadame. Kui ei usu, siis tuleb järele proovida!