Kas on normaalne, kui laps kutsub vanemaid nimepidi?

Foto: Diego Cervo / PantherMedia / Scanpix

Perekeskus Sina ja Mina pereterapeut Kairit Kivimäe sõnul on mõistetav, et vanemaid võib häirida, kui lapsed kutsuvad neid nimepidi nagu oma sõpru. Mis võib sellise olukorra tingida?

Emaks ja isaks olemine ning selle olemise kogemine on midagi erilist. Lapse ja vanema suhe on intiimne ja kordumatu. Nii mõnigi meist on leidnud end olukorrast, kus laps on nimetanud meid, vanemaid, nimepidi. Kas see on meid häirinud? Või on see häirinud kõrvalseisjaid? Kas see on pannud meid mõtlema, miks see nii on?

Põhjuseid võib olla mitu, siin mõned näited päriselust:

1. Üks põngerjas kutsub oma sõnul issit seepärast nimepidi, et too ei reageerigi sõnale «issi», aga nimele reageerib kohe. 

2. Ühe lapse arvates tuleb kodust väljaspool vanemat nimetada tema nimega, sest kuidas muidu tema emme või issi teab, et just teda hüütakse. 

3. Ühe lapse jaoks on arusaamatu, et kui tema vanemad nimetavad teda nimepidi, siis miks tema ei võiks oma vanemate puhul sedasama teha.

Kuidas oleks siis õigem, kas peab kutsuma emaks ja isaks või nimepidi? Sellele küsimusele ei ole ühest ja kindlat vastust, kumbki variant ei ole väär ega tõene, lahendus sõltub oma pere kokkuleppest. Kui aga vanem leiab, et talle nimepidi kutsumine ei meeldi, siis võiks ta oma lapsega sellest rääkida.

See on vanema ja lapse omavaheline jutt, mida tuleks toimetada rahulikus ja turvalises õhkkonnas. Vanem võib selle käigus selgitada lapsele, miks talle on oluline, et laps teda emaks või isaks kutsub. Pole paha, kui selgitada lapsele lihtsate sõnadega: «Sina oled minu laps ja mulle väga meeldib olla sinu ema/isa, sellepärast mulle meeldiks ka, kui kutsud mind emaks/isaks.» Kui olete lapsega kokkuleppe saavutanud, siis soovitan last kallistada ja tänada. Edaspidi, kui ta on sinu soovi täitnud, siis kindlasti pane seda tähele ja tunnusta teda, näidates oma tänulikkust ja kinnitades lapsele, kui õnnelik sa oled just tema ema või isana.

Samas julgustan vanemaid eelkõige lähtuma oma pere tavadest või välja kujunenud olukorrast ja mitte pöörama tähelepanu näiteks kolmandate isikute märkustele, kellel on võib-olla teised põhimõtted. Nimed ongi nimetamiseks, aga ema ja isa on ka igati vahva olla, nii et igaüks saab ise otsustada, kuidas talle rohkem meeldib.