Pereterapeut: kuidas lapsi vabandust paluma õpetada?

Foto: Tatiana Kostareva / PantherMedia / Scanpix

Millises vanuses mõistavad lapsed andekspalumise sisu ja kuidas lapsi õpetada enda mittesobiva käitumise pärast vabandust paluma, selgitab Perekeskus Sina ja Mina lehel Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre.

«Nii, mine palu nüüd andeks!» või siis «Enne ei tohi nurgast välja tulla, kui oled vabandanud!» - nii on ilmselt paljud vanemad lapsi kamandanud, kui laps on kedagi löönud, öelnud mõne rumala sõna või oma pettumust jonnides välja elanud. Küllap mäletavad praegused lapsevanemad oma vanemate nõudlikku survet leppida ja oma tegu heastada. Kavatsus pole ju halb – õpetada häid kombeid.

Kuid sageli meenub ka see, et paluti andeks, et tüli ometi lõpeks, kuid trots jäi alles. See, mis endas toimus polnud sugugi sama, mida tuli öelda. Võib ju oletada, kuidas selliste vastuoluliste tunnetega laps toime tuleb ja mida ta sellest päriselt õpib. Kas pigem nõudmistele allumist, manipuleerimist, tülide vältimist või teistega arvestamist, vastutuse võtmist, siirust?

Kui andeks palumine esitatakse nõudmisena, siis on vähetõenäoline, et see tuleks südamest, oleks hooliv teise kannatustest ja tunnetest. On leitud, et andeks palumine ja andeks saamise sügavam sisu on mõistetav alles 6–7-aastastele. See eeldab piisavalt arenenud empaatiavõimet – suutlikkust kujutleda ja mõista, mida teine kogeb ja tunneb. On eakohane olla veel 5-aastaselt egotsentriline. Loomulikult ei tähenda see, et empaatiat ei saaks arendada juba varajasest lapseeast. Otse vastupidi, alustada tuleb juba lapse sünnist. Empaatia arenguks vajab laps eelkõige empaatia kogemust oma vanematelt, nende reageerimist tema vajadustele, elamuste ja tunnetele kaasaelamist, võimalust oma emotsioone turvaliselt väljendada. Samuti kogemust, et kõik tunded on lubatud ja ka ümbritsevatel inimestel on palju erinevaid tundeväljendusi ning need ei ole ohtlikud, vaid on suhete loomulik osa. Mis peamine, mistahes tunnete kogemine ja ka eksimused ning pahandused ei kahjusta hoolivust ja kiindumussuhet.

Paludes lapselt andeks, kui me pole temast aru saanud, oleme olnud tema suhtes ebaõiglased või teinud talle kuidagi liiga või haiget, kahetsedes seda siiralt ja pannes lapse uskuma, et mõistame tema vaatenurka ja tundeid ning tahame tema vajadustega arvestada, saab ta meile andestada. 

Andestamisel on ehedam sisu ja tähendus, kui asi ei piirdu vaid sõnadega, vaid andestaja päriselt kogeb, et teda mõisteti ja usaldab andekspaluja kahetsust.

Kõige loomulikum viis on lapsele andekspalumist õpetada oma eeskuju kaudu, olles ise siiras ja empaatiline oma lapse mõistmisel ja temalt vabandust paluda, kui oleme eksinud või talle liiga teinud. Mida väiksem laps, seda enam vajab ta ka vanema osalust ja tagasisidet selles, kuidas tema käitumine teistele mõjub, mida tohib ja mida mitte ehk piiride tunnetamist. Ei piisa sellest, et ta saab teada, et on midagi halvasti teinud, ta vajab ka juhendamist, kuidas võib. Mida suurem laps, seda olulisem on temaga arutleda, leida koos sobivaid viise, kuidas teistega arvestada, kuidas oma piiride eest seista, kuidas tülisid lahendada. Kui laps ise tahab hoiduda teistele liiga tegemist ja teab ka, kuidas seda teha, siis on ka sõnal «vastutus» sisu ja tähendus.