«Sadistiks» tembeldatud ema: naabrid lubasid mulle politsei ja lastekaitse kutsuda

Foto: Steffen Winkler / PantherMedia / Scanpix

«Minu lapsed on 2,5-aastane ja 4-aastane. Päeval on rahulik, kuna suurem laps on lasteaias, aga nii kui nad õhtul kuuest kokku saavad, läheb triangliks lahti. Siis hakkab trall, jooksmine ja hüppamine. Loomulikult seda suure kisa saatel,» kirjeldab ema oma kodust olukorda Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Vahepeal saadakse haiget ja tuleb suurem nutujoru. Siis kukutatakse mänguhoos asju põrandale jne. Müratase on suhteliselt kõrge. Lased keeldudest ja manitsustest välja ei tee. Aasta tagasi käis ülevalt naaber ning lubas kutsuda lastekaitse ja politsei, kuna meie korteris on koguaeg lärm ja tema ei saa nii elada. Meie peksvat lapsi, sest lapsed karjuvad. Mina ka pidavat karjuma. Viimast tunnistan isegi – mitte, et ma lastega karjuval toonil räägiks, aga kui ikka 10 korra ilusti rääkimise peale ei asi paremaks ei lähe, siis ikka tõstan häält küll ja mitte vähe – siinjuures häbi mulle.

Eile õhtul jälle lapsed korraldasid korraliku triangli ja kisasid. Jooksid teineteise eest ära ja paugutasid uksi, et teine järgi ei tuleks. Manitsesin, et ustega ei tohi mängida, näpud jäävad vahele jne. Lapsed ei kuulanud mind, sest mürahoos on nalja kui palju. Siis panime ühe ühte tuppa ja teise teise tuppa, et nad maha rahuneks. Seda võetakse meie peres suure karistusena – hala ja nuttu tuleb sellest palju. Kuna nad on hilised magama minejad, siis see müratase me korteris kestab ikka südaööni. Peale 22 kannan siiski hoolt, et päris lastetuba maha ei lammutata. Siis lähevad nad riidu ja jälle kisa taevani, siis lepitakse ja möll algab uuesti.

Täna hommikul ütles naaber, et meie korteri ümber elavad naabrid arvavad, et meil on kodus sadism ja me lapsed koguaeg karjuvad, kisavad ja jooksevad, Et me nagu kindlasti peksame/piiname ja karjume nende peale ning nüüd nad siiski esitavad kaebuse lastekaitsele, sest nende meelest selline sadism on ikka väljakannatamatu ja lapsed kanatavad. Lastele tuleb abi anda...

Tegelikult olen ise oma laste kasvatamisel lähtunud sellest, et laksu tagumikule saavad nad haruharva ja vitsa me majas üldse ei tunta. Ehk teisisõnu nad nagu ei tunnegi piire, mida võib ja mida mitte. Sisimas nad teavad, aga nagu eiravad seda. Ükshaaval kodus olles on nad head lapsed – võiks öelda musterlapsed, aga lase kokku ja asi muutub väljakannatamatuks. Nüüd on mul muidugi paha tunne, et mind sadistiks peetakse ja nagu häbi ka naabrite ees, et ei saa oma lapsi ohjes hoitud.

Mõtlesin, et otsiks ise nüüd kohta, kus nõustamist saada. Mida ikkagi teha selleks, et lapsed vanemaid aktsepteerima hakkaks – kas tõesti tuleb vits majja tuua? Senimaani olengi häält tõstnud siis, kui mõnes teises peres on juba vitsaandmise koht. Ja kui nad esitavadki kaebuse, mis jama sellest küll tuleb? Aga samas on neil ju õigus, et kui ikka kisa, siis magada nad ju ei saa ja mina pean oma lapsi ohjes hoidma.

Samas nendepoolne väide, et selline asi on iga päev hommikust õhtuni, on ilmselgelt üle pakutud. Meil ka vaiksemaid aegu, aga nende silmis on see kogu aeg, sest nad ju tulevad töölt see kell, kui meil kodus õhtune möll ja tagaajamine hakkab. Pole siis imestada, et nad seda jätkuvaks protsessiks peavad.»

Vastab Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Lapsed vajavad piire, sest piirid annavad neile turvatunde. Kui vanem ei suuda piire kehtestada, siis lapsed käituvad eriti väljakutsuvalt, et vanemaid tegutsema panna. Sest lapsega toimetulek on lapse jaoks turvalisuse garantii, et kui vanem juba minuga toime tuleb, siis suudab ta mind kaitsta ükskõik mille eest. Loomulikult ei tee lapsed selliseid asju teadlikult, kuid selline käitumine tekib intuitiivselt, alateadlikult. Järelikult pange piire. Hea raamat alustuseks on J.-U. Rogge «Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire» ja muidugi ka Gordoni raamatud nagu «Tark lapsevanem» jt. 

Kirjutate, et lapsed ei kuula ja jooksevad, müravad. Kirjast sain aru, et peres on ka isa olemas, kas tema ka ei suuda lapsi veidigi ohjata või pole teda eriti kodus? Kahekesi oleks ehk lihtsam, sest nüüd tuleb vana harjumus, suur ja piirideta möll, uuega asendada. Ja iga vana harjumuse muutmine on raskem kui uue õppimine. Harjutamiseks läheb nii 1500 ja rohkem korda ehk teisisõnu, uue käitumise kujundamine võtab aega ja nõuab teilt suurt kannatust ja järjepidevust. Oluline on jääda endale kindlaks ja samal ajal ka rahulikuks. Kui midagi keelate, siis jälgige, et lapsed ka nii teeksid. Kui suusoojaks keelata, aga lasta neil ikka edasi möllata, siis saavad nad aru, et sel, mis räägitakse, pole mingit tähtsust ja seda ei maksagi tähele panna. Esimene asi, pange paika mingid reeglid, nt mis kellast enam ei jookse ja karju (leidke asendustegevus, mis on huvitav, kuid rahulik ja vaikne; paluge lastel anda ideid, et mida võiks teha, et oleks huvitav aga ka rahulik ja vaikne) ning hoolitsege, et neid järgitakse. Alati ja igasuguste eranditeta! Selged reeglid on osake turvatundest. Reeglite järgimine on lastele lihtsam, kui selgitate, milline mõju on nende käitumisel teile ja naabritele. Öelgegi, et olete mures, sest naabrid ei saa puhata ja kirjutavad kirja .... (kuhu?) ja kardate, et teil tuleb rahu rikkumise eest trahvi maksta jne. Ärge hirmutage, aga andke teada, milline mõju võib nende müramisel olla.

Ma ei saanud aru, kas olete kodus või tööl, kui suurem laps päeval lasteaias on ja kus ja kellega on väiksem. Kui olete kodus, siis on lihtsam teha päeval kodutööd ära nii, et saaks peale lasteaeda olla koos lastega väljas, et nad saaksid oma energiat seal kulutada. On küll pime aeg, aga ehk on teil mõni valgustatud koht, kus saab olla, kasvõi kelgutada. Ka õhtul kodus võiks midagi koos lastega ette võtta. Kui teha midagi koos lastega, siis on neil huvitav. Meisterdage, lugege juttu või mängige midagi. Seda annab hea tahtmise juures ju korraldada. 

Arvan, et võiksite siiski ka psühholoogi juurest abi otsida ja kui võimalik, siis minna perekooli. Elavatele lastele on vaja lapsevanemaid, kes rahulikult, kuid kindlalt panevad piirid paika. Ärge lükake abi otsimist edasi. Mida varem alustate, seda parem teile, kui ka lastele.

Mida teha naabritega? Alustuseks mõelge, et kui teie ei näeks, mis teie korteris toimub, vaid ainult kuuleksite, siis kuidas teie asjast mõtleksite? Kas mõte, et lastele tehakse liiga, võiks teilegi sel juhul pähe tulla? Ärge pahandage oma naabrite peale, sest nad on ehk lihtsalt kaastundlikud inimesed, kes kardavad, et lastel on vahepeal halb olla. Minge paari aktiivsema ja eestvedaja naabri poole ja paluge nad endale külla. Rääkige kuidas asi on ja las nad vaatavad seda möllu pealt. Samal ajal paluge neilt ideid, et mida teha selliste lastega, kes on väga liikuvad ja häälekad. Iga naaber vast pole nõus tulema, aga ehk on mõni, kes tundub arusaaja ja leplikum. On lihtsam elada, kui naabrid pole vaenlased vaid ikka mõistvad inimesed. Soovin teile jõudu uute oskuste õppimisel ja harjutamisel ja õigeid võtteid naabritega suhtlemisel. Pea püsti!»