Hiljaaegu sain kirja oma vanast koolist sooviga jagada oma kooliaja kogemusi praeguste õpilastega. Mida kasulikku oleks mul öelda lastele, kellest mind lahutab 30 ja enam aastat? Kas minult kirjutist palunud saavad ikka aru, et ma ei ole veel nii vana, et kooliaeg tunduks tore lihtsalt sellepärast, et olin siis noor? Kas mu kool on praegu tõeks paremini valmis kui toona?
Ilona Leib: õpetaja on ka inimene! (1)
Kooliajast meenub esmalt see äsja sõjaväest tulnud õpetaja, kes pani kogu klassi mõne kaasõpilase käitumise puudujääkide tõttu pärast tunde fuajeesse tundideks rivis valvel seisma. Ta tegi seda korduvalt ja enamasti pärast laupäevaseid tunde, kui vanemad ootasid meid koju, et perega maale sõita. Ta vähemalt ei alandanud meid selle käigus. Ei ole vähetähtis, et matat õpetas ta väga hästi ja meie klassis ei olnud selles aines mahajääjaid.
Ärkamisaegse Eesti lastele ei olnud kerge vene keele tunde anda – eks meil tekkis põhjendatud küsimusi, miks vene keelt on tunniplaanis sama palju kui emakeelt ja kellega me seda vabanemislootuses Eestis rääkima peaksime. Meie protestidele vastas õpetaja, Moskva lähistelt pärit daam, et olgu, räägime siis eesti kultuurist ja ajaloost. Meie häbiks tegi ta oma põhjalike teadmistega ka selles osas meile silmad ette, ja nii sügavalt haritud inimesele oli kuidagi ebamugav väljendada oma põlgust tema emakeele suhtes. Jäi üle vaid õppida. Kumbki neist õpetajatest ei pannud hindeid kergelt ja mõlemad nõudsid kogu materjali vastamist igaühelt.