Kas ema võib lapse nähes nutta?
30. jaanuar 2019, 14:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/30/11751618t1h06d1.jpg)
«Muidugi võib lapse ees nutta!» vastab Emmede Klubis lastepsühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt levinud küsimusele, kas lapsevanemad peaksid oma tundeid järeltulijate nähes vaos hoidma ja kas ema pisarate nägemine mõjub lapsele kuidagi halvasti.
Kui ema on kurb, siis see, kui ta pisaraid tagasi hoiab, ei tähenda, et laps ema kurbusest aru ei saaks, selgitab psühholoog. Pigem võiks ema kasutada ära võimalust ja näidata lapsele ette ning selgitada ka sõnadega üle, et kõikide emotsioonide tundmine on normaalne. Võib-olla ei olegi ema päriselt kurb, vaid teda on liigutanud kurb film, raamat või hoopis midagi ilusat.
«Ütledki: emme on kurb praegu. See näitab lapsele, et tundeid tunda on normaalne ja inimene saab oma tunnetega hästi hakkama, kui ta neid rahulikult väljendab, neid nimetada oskab,» lisab Kütt. Meie ühiskonnas on levinud mõtteviis, et rõõmustamine ja naermine on head, aga kurbus miski, mis tuleb ära peita. Meil kasvavad lapsed, kes ei oskagi oma tundeid nimetada, sest nendest rääkimine on kodus olnud tabu. Näiteks tunneb laps, et tema kehas on midagi valesti ja ta kurdab kõhuvalu, kuigi päriselt tunneb ta hoopis hirmu või kurbust, kuid oskamata neid tundeid nii nimetada.
Tegelikult on kõik emotsioonid ühtmoodi normaalsed, me kõik tunneme neid. «Isegi vihane võib olla. Ka emme võib öelda lapsele: tead, ma olen praegu päris vihane.»
Loe pikemalt Emmede Klubist!