Lumehelbekese piinad: meestele väga meeldivad mu suusad (1)
30. jaanuar 2019, 06:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/14/11714211t1hfbea.jpg)
Kuu aega tagasi olin kindel, et lõpuks hakkan ka mina mõistma inimesi, kes oma jõusaali-selfie'de alla «working out is a reward, not a punishment» kirjutavad. Täna sunniks ma neid endaga suusarajale kaasa tulema, et nad teinekord mõtleksid ka enne, kui midagi ütlevad.
Paar nädalat tagasi läksin ma elus esimest korda täiesti üksinda suusatama. Kaasas olid uued uhked suusad ja hiline õhtutund minu entusiasmi vähendada ei suutnud. Nii sai tehtud ilus seitsmekilomeetrine ring. Selleks, et siis parkla juures avastada, kuidas tegelikult ei ole mul õrna aimugi, kuidas sellist uhket tüüpi suusad üldse jalast ära käivad. Kellele helistaksite teie õhtul kell üksteist, kui teil ei õnnestu mitte ühegi valemiga suuski jalast saada? Õnneks õnnestus mul enne kõnet ikkagi suusad jalast saada, kuid elu kõige piinlikumate hetkede esiviisikust ma seda olukorda välja ei jätaks.
Nagu arvata ka oli, ei käinud ma tegelikult ka enne seda vahejuhtumit just helge päiksekiirekesena suusatamas. Pika ja raske tööpäeva lõpus on see endiselt üks viimaseid asju, mida ma teha eelistaks. Aga ma olen seda teinud – ülepäeviti – ka miinus 15 kraadiga, ka palavikuga. Jätkanud ka siis, kui seitsmeaastased poisikesed minust mööda kihutavad, ja võidelnud pisaratega, kui juba kümnes kord mõnes lollis kohas maha kukun. Kui keegi mõtleb nüüd küüniliselt, kas ma tahan selle eest medalit, siis tahan küll ja loodetavasti juba selle nädala lõpus ka selle saan.
Esimesest ebamugavustundest üle saades, muutub suusatamine tegelikult täitsa toredaks tegevuseks. Kui välja arvata suusarajale üleüldse kohale jõudmine. Autot mul ei ole ja ühistranspordis vaadatakse minu suusakotti, nagu tariksin endaga laipa kaasas. Seetõttu proovisin ma entusiastlikult paar korda Nõmme suusarajale jalutada. Minu tubli trenn enne trenni lõppes aga eranditult külmumisega, mistõttu pidin sellest loobuma. Kaks korda jõudsin nagu tõeline printsess ka taksoga suusatama minna.
Õnneks on mul seljataga aga toetav tiim nii pere, töökaaslaste kui Sporttraveli näol, kes mind vaheldumisi suuskadega ilusti auto peale võtsid ja selle suure transpordijama lahendasid. Nii sai kuu ajaga kokku suusatatud pea 200 kilomeetrit ja nüüd on võimalus paar päeva enne maratoni veel natuke trennipuhkust nautida.
Kuigi lause «mulle meeldib suusatada» niipea veel üle minu huulte ei pääse, on sportimise kõrvalmõjud mulle igati meeltmööda. Olen viimased kaks aastat võidelnud aknega. Kas te olete aga kunagi näinud aknega suusatajat? Tänu õues külmetamisele on mu näonahk läinud ilma kallite kreemideta ikka tunduvalt paremaks. Kaalust alla võtnud ma küll ei ole, kuid palju tugevamana tunnen end küll.
Samuti ei saa kurta tähelepanupuuduse üle. Kui suusarajal on see vaid möödujate kepihoopidega piirdunud, siis sotsiaalmeedias olen oma suuskadega üllatuslikult populaarseks osutunud. Täieliku võhikuna polnud mul endal muidugi õrna aimugi, mis suusad mulle maratoniks treenimiseks anti. Toredad meessoost suusasõbrad on aga Instagramis suisa mitu korda mulle selgitanud, et tegemist on põhimõtteliselt suusamaailma Guccidega. Meestele au andes tuleb ka tunnistada, et sõnum «sul on väga ilusad suusad» suudab palju rohkem pilku püüda kui klassikaline «oled ilus».
Lõppude lõpuks ainult komplimentide pealt maratoni siiski ära ei tee. Nii olen suusad võistluste eel koridorist magamistuppa liigutanud, sest juba vanarahvas teadis öelda, et hoia sõpru ligidal, aga vaenlaseid veelgi lähemal.
