/nginx/o/2019/01/25/11741218t1hb82f.jpg)
Hea huumor on üks peps ja pirtsakas tegelane – nalja ja nõmeduse vahel jookseb juuspeen piir. Ja mis sellest? Kui keegi võtab nõuks just selle noatera peal tantsu vihtuda, väärib juba see minu arvates aplausi. Mis siis, et poole publikust vihastab selline avantüür välja, teine pool saabki tänu sellele rohkem naerda nii loo, iseenda kui ka tuld ja tõrva pritsijate arvelt.
Olgem ausad, kui samade situatsioonikoomika karide osta koperdaks kolm suvalist keskealist valget vennikest, poleks lugu pooltki sama lõbus. Aga ekraanil on omad mehed Mait Malmsten, Ago Anderson ja Henry Kõrvits. Karakterid ja inimesed, kes Eesti publikule tuttavad, ja nii tekib olukord, kus elad omadele kaasa. Ja päris tihti hakkab peategelastest väga kahju ka. Kas mehi ikka tõesti peab niivõrd julmalt kottima? Kõige intiimsemad hinge, isade-laste ja isegi suguorganite saladused kõigile lõõpimiseks välja laduma? Usun, et nii mõnigi naine vaatab pärast kinost naasmist oma isiklikku kõhtu korjavat hädavarest märksa hellema pilguga. Nii et jah, eeskätt kupatage kinno naised, sest kõik kolm keskset karakterit on omamoodi täitsa lahedad!
Miks just mehed armutult hakkimise alla võetakse? Mehed on lihtsalt naljakamad. Ning nende kulul on parem naerda, nad naeravad ise ka mõnuga kaasa. Kadri Rämmeld ütles filmi tutvustusüritusel tabavalt: «Kui naiste kulul nalja teha, kukub see välja traagiline, naeruväärne ja hale. Naised lihtsalt pole naljakad.» Kõnealuses komöödias kehtib see tähelepanek samuti: naisi voorib filmist läbi korraliku roodu jagu, aga kõik nad on kaunid kulissid, mitte koomikud. Vaid ühe ägeda erandiga! Piret Krumm on hullult naljakas ja lausa kahju, et tema mahlakalt kiimalist tantramimmi nii napilt näha saab. Brigitte Susanne Hunt pole paraku naljakas, kuid selle eest mõjub ta müüdava megabeibe rollis vägagi tõetruult.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)