Ema kimbatus: naabrid kaebavad müra üle, aga aktiivne laps tahab ju liikuda!

Foto: Jan Mika / PantherMedia / Scanpix

«Mul on 4-aastane poeg, kes on oma tuttavas-turvalises keskkonnas rõõmsameelne ning hästi energiline ja aktiivne. On näha, et tal on vaja end füüsiliselt välja elada – ta jookseb, ronib, hüppab hästi palju ja tahab mürada. Tuleb välja, et meie naaber ei ole sellega rahul,» selgitab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Tuttavate lastega mängimine lõpeb tavaliselt sellega, et meie poeg on higine. Ka kodus ühest toas teise liikumine ei ole kõndides, vaid kareldes ja joostes. (Samas ei saa öelda, et ta üldse vaikselt tegutseda ei suudaks, talle väga meeldib Lego klotsidest ehitada ja selle tegevuse juures võib ta tükk aega püsida ning legod võetakse meil juba paar aastat pea-aegu iga päev välja).

Kodus on meil avatud planeeringuga köök-elutuba nii, et tekib ringrada köök-elutuba-koridor-köök, mida mööda siis võib laps lõputult ringiratast joosta. Tahtsime sügisest teda poiste trenni, et saaks end seal välja elada, aga seal talle ei meeldinud (sest teised lapsed oli võõrad ja mitmete proovimiste peale keeldus ikka kaasa tegemast, siis loobusime, et veidi vanemana uuesti proovida). Tean, et lapsed on erinevad, üks on vaikselt nurgas nokitseja, teine vastupidiselt ringirahmeldaja. Ja lapse olemust ei saa vastupidiseks muuta ning maha suruda (kui siis natuke suunata ja n-ö nurki maha lihvida).

Nüüd on meil tekkinud probleem alumiste naabritega, sest neid väga häirib see müra. Kuna hiljuti kolisime, siis eelmiste naabrite käest just küsisin, et kui palju meilt nendele kostusid erinevad hääled ja neid ei häirinud, seega ei osanud uues kodus naabrite pärast muretseda. Olen juba väiksemast peale kogu aeg manitsenud poega rahulikumalt ja vaiksemalt liikuma ning mängima. Nüüd siis tuleb välja, et sellest ikkagi ei piisa ja alumiste naabrite elu pidavat olema väga häiritud. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas saaksin oma poja vaikselt ringi liikuma ja mängima (sest nagu ma juba mainisin, niigi keelan ja piiran teda juba igapäevaselt). Ja ta ei kargle ringi mitte sõnakuulmatusest, vaid see on lihtsalt tema vajadus.

Teisalt tean lasteaia õpetajast tuttavat, kes omakorda oma alumistele naabritele teatas, et poiss peabki end füüsiliselt välja elama ja tema ei saa oma poega keelata kodus toast-tuppa jooksmast, sest füüsiliselt aktiivsena areneb ka vaimne pool. Kas on siis õige lasta lapsel edasi liikuda ja mängida või piirata teda ja suruda vaikselt oma tuppa, et säilitada naabritega häid suhteid? Endal on ka paha, kui naabrid tulevad kurtma, et nad ei saa elada ja paluvad, et võtke ometi midagi ette. Olen seda meelt, et teistega peab arvestama ja ka laps peab sellest aru saama. Samas, pidev keelamine ja pahandamine kodus tekitab jälle peresiseseid pingeid ja negatiivset õhkkonda.

Lisan veel juurde, et poeg käib lasteaias, kuid mitte viis päeva nädalas, sest aias väsib muidu vaimselt väga ära ja muutub pahuraks, hakkab jonnima. Kuna olen ise väiksemaga kodune, siis saan talle võimaldada n-ö puhkepäevi. Kodustel päevadel käime võimalusel ka väljas.

Soovin nõu, mis oleks õige käitumine. Mis oleks lapsele parem ja kas tohib last muuta kellekski, kes ta oma loomu poolest pole? Ja kuidas teda siis piirata, kuna keelamine ununeb kiiresti, sest lihtsalt keha vajab liikumist ja see tuleb iseenesest, ilma mõtlemata.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie nelja-aastane poeg on elavaloomuline laps, kes naudib liikumist- jooksmist, ronimist, müramist. Samuti meeldib talle legodega mängida. Kõlab, nagu üks laps olema peab!

Probleemid on tekkinud peale kolimist, kus alumistele naabritele ei sobi see, et pea kohal joostakse. Nagu isegi nimetate – teiste inimestega tuleb arvestada. Samas leiate, et kui lapse vajadus on liikuda, ei tohiks tema olemust alla suruda pidevate keeldude-käskudega.

Seega olete dilemma ees, kuidas edasi toimetada nii, et teie laps saaks rahuldada oma liikumisvajadust ning teie naabrid tunneksid end oma kodus hästi.

Tõite välja, et proovisite last sügisel poiste trenni panna – see oleks kindlasti üks hea võimalus rahuldada osa lapse liikumisvajadusest. Võimalusel proovige uuesti (mõned kuud eelmisest korrast möödas, laps on kasvanud, nüüd ta juba teab, millega tegu ja võib kohaneda paremini. Kindlasti valmistage last ette, tehke talle trenniminek huvitavaks ja meeldivaks. Vajadusel/võimalusel olge trennis kaasas. Miks mitte– osalege isegi!), ärge loobuge kohe, kui lapsel tekib vastupanu. Öeldakse, et selleks, et inimene harjuks millegi uuega ära, peaks ta seda proovima kaheksa korda (kehtib nii uue maitse, harjumuse kui hobi kohta).

Kuna laps käib osaajaliselt lasteaias, on ta harjunud sealsete reeglitega – millal on mänguaeg, söögiaeg, igapäevane õueskäik jne. Seega tuleks ka kodus jätkata lasteaiarutiinidega, võimalusel hoida kinni päevakavast. Kuna antud kirjas on murekoht liikumine, tahan rõhutada ka kodus olles igapäevase õesviibimise tähtsust! Iga ilmaga.

Parim eeskuju on lapsele tema vanemad – kui teie või abikaasa elustiili osa on sportimine, õues liikumine, kaasake sellesse kogu pere! Pakkuge teadlikult lapsele võimalust enda füüsiliseks väljaelamiseks, koormuse saamiseks – kõndimine, jooksmine, rattasõit, ujumine; talvisel ajal suusatamine (kelgutamine, uisutamine) jne. Tehke seda koos!

Tubastes oludes võiksite ühe võimalusena kaaluda keskkonna kohandamist probleemide vähendamiseks/ennetamiseks. Näiteks ehitada lapse tuppa müramisnurk koos ronimisredeli, köite ja mattidega; kui lapsele meeldib joosta korteris «ringrada mööda», võite kaaluda põranda katmist vaipkattega, et see summutaks jooksumüdinat jne.  

Kindlasti tuleks teil naabritega avatult rääkida ja jõuda mõlemale osapoolele sobiva kokkuleppeni (kokkulepeteni), et nemad tunneksid end allkorrusel hästi ja teie laps saaks oma liikumisvajadust rahuldada. Mis iganes sobivad lahendused olema saavad, saavad need tekkida vaid koostöös ja teise osapoole vajadusi arvestades ja austades. Selleks tuleks rääkida vajaduste keeles, mitte lahenduste keeles, kuulata ära teine osapool, selgitada selges minakeeles oma soove ja vajadusi ning siis üheskoos otsida kõiki osapooli rahuldavaid viise ja võimalusi olukorra muutmiseks (lapsel on liikumisvajadus – lahendus ei saa olla vaid see, et peab jooksma; naabritel on vajadus tunda end oma kodus rahulikult – lahendus ei saa olla ainult see, et laps ülakorrusel ei tohi joosta). Võit- võit probleemilahendus on selle meetodi nimetus ja kui soovite sellest rohkem teada, lugege Thomas Gordon raamatut «Tark lapsevanem».

Ja lapsega saate käskude-keeldude jagamise asemel rääkida, vajadusel korduvalt ja korduvalt (sellega tuleb tõesti arvestada), selgitades, millised kokkulepped olete naabritega teinud ja miks.»