Ema uurib: kuidas kasvatada last ilma laksu andmata?

Foto: Jan Mika / PantherMedia / Scanpix

«Laps tahab kuuma pliiti puutuda - laks vastu näppe. Laps loobib tahtlikult mänguasju ja naerab, kui teistele pihta viskab - laks pepule, siis lõpetab. Laps arvab, et ta ei pea riidesse panema, et lasteaeda minna - no kellel on aega seletada, töö ootab. Riidesse saab lihtsalt jõumeetoditel. Kas ma olen kohutav ema?» küsib naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Rääkimisest pole ju kasu, ta on küll kolmeaastane, aga vot ei saa alati aru, miks midagi tegema peab. Ma ei saa ju lubada tal ennast põletada. Ma ei saa ju lubada, et keegi silma siniseks saab, sest tema loobib mänguasju. Kas ma käitun valesti?»

Vastab Perekeskus Sinaja Mina nõustaja:

«Olukordi, kus laps käitub soovimatult, on kindlasti igal vanemal ette tulnud, näidetest juba puudust ei tule. Hea, et selle üle palju diskuteeritakse, kuidas peaks vanem reageerima. Arvamusi füüsilise karistuse poolt ja vastu on samuti piisavalt. 

Mitmed kirjutajad väidavad, et rääkimine ei aita. Kindlasti võib aga rääkida erinevat moodi – ähvardada (ikka karistusega), noomida, süüdistada, parastada, moraali lugeda jne, aga ka seletada, põhjendada või hoopis kaasata laps dialoogi, koos arutleda, seejuures väljendada võimalikke soovimatust käitumisest tulenevaid mõjusid (soovitavalt mina-keeles, näiteks: «Mul on hirm, et sa/keegi teine saab haiget»; «Ma muretsen, et asjad lähevad katki»; «Ma tahan tööle õigeks ajaks jõuda», «Mind pahandab see, kui kokkulepped ei kehti» jne).

Ja lõpuks võib rääkimiseks nimetada ka hoopis aktiivset kuulamist, mis on viis, kuidas me anname tagasisidet sellest, kuidas me lapsest aru saame. Lapse mõistmine on väga-väga oluline, isegi kui ta käitub meie jaoks ettearvamatult või vastuvõetamatult. Meil on aga õigus ja ka vastutus väljendada oma rahulolematust. See ei pea olema tingimata karistuse või ähvarduse vormis.

Karistamine saab alguse reeglina väikestest asjadest, lapse kasvades on vaja aga järjest vingemaid võtteid välja mõelda. Algul mõjub see, et karistada näiteks kommist ilma jätmisega – varsti see enam ei aita, siis läheb käiku väike laks, varsti juba suurem - kui kaugele ollakse valmis minema?. Ka nurka panemine ei toimi pikalt. Kujutage ette näiteks teismelist, kes nõustub vaguralt seal seisma. 

Ühesõnaga, kui juba karistamise kaudu kasvatada, siis see on ohtlik tee ja kipub toimima kasvava lumepallina, mida on raske tagasi kerida. Ikka jälle leiab vanem kinnitust, et teisiti ju ei saagi – laps on nii paha! Veel hullem – kõik toimib ka teistpidi. Laps omandab need ka ise ning rakendab igal võimalusel, sh hakkab samuti ähvardama, süüdistama, tutistama, lööma, jne. Aga ka valetama ja varjama ning tal tekib soov kätte maksta.

Karistatud saada on alandav. See on hoop enesehinnangule, samuti lähedusele, vastastikusele mõistmisele ja lugupidamisele. Milliseid suhteid vanemad oma lastega aga tegelikult soovivad?

Väga tahan loota, et head lapsed kasvavad vitsata ja usun sellesse. Armastus, hoolimine, austus on toredate suhete alus. Kuidas see aga kujuneb karistuste teel?

Samas saan aru, et vahel saab hing täis ja vaja on kohe reageerida. Loomulikult ei saa ju ohtlikus situatsioonis pikalt heietada, vaid on vaja kohe sekkuda. Igal juhul on vajalik pärast rahulikult aeg maha võtta ja lapsega asjad selgeks rääkida ja lasta ka temal oma mõtted ja tunded välja öelda.

Tahan veel soovitada lugemiseks karistuse teema kohta Th. Gordon «Millist last tahate teie», seal ja samuti raamatus «Tark lapsevanem» on häid soovitusi, mida teha selle asemel, et suhted lapse ja vanema vahel oleks mõistvad, soojad ja lähedased.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Vanemad küsivad alatasa: mil moel panna piire lapsele? Kas pean aina keelama-käskima-karistama või vastupidi, las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Tihti kaldutaksegi kasvatuses eelistama kas seda või teist, adumata, et olemas on veel kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut: võimalust kokku leppida.

Thomas Gordon kirjutab oma «Targas lapsevanemas» lapse ja vanema erinevast psühholoogilisest suurusest. Mida väiksem on laps, seda suuremad on issi ja emme. Seesugune psühholoogiline suurus annabki vanemale võimu lapse üle. See, et lapsed meile alt üles vaatavad, võib tõesti tekitada tunde, et mina tean ja ütlen, mis on lapsele kõige parem, et mina olen see, kel on alati õigus kehtestada piire: siit siiamaani ja rohkem mitte üks samm. Vanemate käes on ka võimsad hoovad tasude ja karistuste näol, mis drastilisematel juhtudel avalduvad laste treenimises sarnaselt tsirkuseloomaga: hüppad läbi rõnga (oled hea laps), saad lihatüki (kommi, naeratava emme). Ei hüppa (oled paha laps), saad piitsa (riielda, tutistada, kurja pilgu osaliseks, vitsa). Selline treening muudab nii looma kui ka lapse küll kuulekaks, kuid kuulekusega kaasneb ka argus, initsiatiivitus, kartlikkus ja närvilisus. 

Kartlikust, närvilisest ja algatusvõimeta lapsest kasvab kartlik, närviline ja algatusvõimeta täiskasvanu. Ma ei usu, et ükski vanem seda sooviks, aga võib minna nii, kui me lapsevanemana oma võimukusest endale aru ei anna. Lisaks vähendab liialt range, vaid käskudel-keeldudel, tasul-karistusel põhinev vanemlik võim ka lapse ja vanema vahelist usaldussuhet. Vanemale hirmuga alluv laps võib tunda tema vastu alateadlikku salaviha ja soovi kätte maksta. Ta tunneb end läbikukkunu ja tõrjutuna, ja tihti on tema tegelikud vajadused rahuldamata, sest vanem teab ju palju varemini, mis lapsel vaja on.

Võimu kasutamise puhul on alati aktuaalsed küsimused: kas mul jagub vahendeid võimul püsimiseks ja kas need, kelle üle oman võimu, on ikka piisavalt sõltuvad. Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühholoogiline suurus aja jooksul võrdsustub, lapse vaimne ja füüsiline iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust. Mida rohkem on vanemad oma väikestele lastele piire pannud käskude ja keeldudega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama. 

Arusaam, et võim ja vägivaldne piiridepanek on suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma, see sunnib korrigeerima ainult käitumist. Alati kui sundija või takistaja on keegi, kellel on suurem võim, valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt. Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda meie vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Võimu kasutamine tekitab alati vastasjõu. Nii ongi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu.»