:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11705753t1h279b.jpg)
«Mul on eksabikaasaga kolm last, kes pärast lahutust, mis toimus kuus aastat tagasi, elavad minu juures. Laste isaga saan hästi läbi. Mure selles, et lapsed ei taha isa juures käia. Isa on selle pärast jälle solvunud. Kuidas mina peaksin käituma?» küsib naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:
«Paistab, et kõige pealt peaksite rääkima lastega ja tundma huvi, milles asi. Ütlema, et isa ei saa aru, miks nad temaga suhelda ei taha. Ja kuulama, mis lastel öelda. Edasine oleneb juba sellest, kas tegemist on võõrdumisega, isa uue elukaaslasega, alkoholiga või millegi muuga. Eelnimetatud tegurid olid lihtsalt mõned võimalikest, millega olen kokku puutunud. Konkreetse loo puhul selguvad põhjused ikkagi lapsi kuulates.
Kui lapsed peaks vestlusest kõrvale põiklema, vahetage käiku, sõnastage vastuseis või lapse tunded. Näiteks: «Ma näen, et see teema on sulle ebamugav, sa eelistaksid sellest mitte rääkida.» Või: «Sa kardad, et see teeb mulle haiget.» Seejärel selgitage, miks tahate olukorda mõista. Loodetavasti saate jutule.
Kui lastelt siiski ei selgu põhjusi, võite välja käia oma tähelepanekuid ja oletusi. See võib lapsi aidata juhul, kui nad pole harjunud endast rääkima.
Tundub, et isal ja lastel on omavahelisi suhtlemisraskusi. Võiksite istuda kõik koos maha. Toetage lapsi, et nad saaks ise isale rääkida oma eemaldumise põhjustest ja soovidest edasiseks. Ehk jõuate nii lapsi kui isa rahuldavale kokkuleppelegi.»
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)