Püüdliku naise murekoorem: mees ikka tänitab ja süüdistab mind laiskuses

Foto: Graham Oliver / PantherMedia / Scanpix

«Minu mehes elaks koos nagu kaks erinevat isiksust. Üks neist on hea, sõbralik ja armastav abikaasa, kellega ma kunagi abiellusin ja soovisin peret luua. Teine on mees, kes näeb minus vaid negatiivseid omadusi. Lapse suhtes on ta alati sõbralik ja hea isa,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Oleme mehega koos elanud ligi neli aastat, tuttavad oleme olnud ligi seitse aastat. Praeguseks on meil ka ligi aastane laps, kes oli mõlema poolt väga oodatud.

Lapse kõrvalt jääb meil teineteisele vähem aega kui varem. Ilmselt seetõttu ei ole meie suhe ka enam see, mis varem. Ma siiski püüan anda endast võimalikult palju, et olla koos õnnelikud. Muret teebki just see teine isiksus minu mehes. Ta viriseb mu kallal, et olen laisk. Kuigi ikka juba väga pikka aega olen ise kõik toad koristanud, söök on tavaliselt valmis, kui ta töölt tuleb jne. 

Olen varemgi püüdnud temaga sel teemal rääkida. Ta tunnistas, et on viimasel ajal teravama keelega. Eile õhtul rääkisin temaga jälle sel teemal. Tema peamine probleem oli, et ma olen laisk. Küsides seletust, siis ütles, et ma ei viitsi koeraga õues käia, ma ei viitsi keldris käia ning ei tee hommikuti voodit ära. Ütleksin, et osaliselt on see õige, osaliselt siiski mitte. Seletasin ka oma seisukohad ära selle kohta. Küsisin siis, et kas minus midagi head ka on. Mees vastas, et vaielda oskan hästi. Ja see oli kõik, mis talle meenus. 

Lootsin eile, et suudame rääkimise teel meie probleemid lahendada, sest varem õnnestus see alati. Aga eile tekitas see minus veel rohkem trotsi. Ma ei tahagi enam püüda. Mis mõttega, kui ta nagunii minu püüdlusi tähele ei pane? Olen püüdnud teda kiita, öelda, et ta on hea issi jne... Aga millestki pole kasu.

Küsisin veel eile, et miks ta minuga koos elab, sest lootsin kuulda midagi ilusat. Tema vastas: «Aga kellega siis?!» Küsisin, miks ta minuga abiellus. Ta vastas, et mitte selleks, et ma koristaksin ja süüa teeksin, vaid ta tahtis, et oleks pere. Kui küsisin, et miks peab pere olema, oli ta vait.

Ma ei tunne enda meest ära! See ei ole sama inimene, kellega kunagi abiellusin. Kõrvalt paistab me elu ideaalne: oma kodu, laps... Kui üks päev sõbrannale rääkisin, et me oleme mehega tülis, oli ta väga imestunud: «Teie?!»

Ma tahan olla taas õnnelik! Aga rääkimine oma mehega teeb asjad veel hullemaks. Mida ette võtta?»

Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Kirjutate, et abikaasa kritiseerib teid ja tunnete, et see tekitab trotsi ja rahulolematust. Abikaasaga vestlused pole andnud päris oodatud tulemust, kuid mulle tundub, et mõningast infot siiski on tulnud. Kasvõi see, et ta tunnistas, et on olnud veidi teravama keelega. See on nüüd koht, kus saaksite veidi infot lisaks hankida, kui kasutaksite peegeldavat kuulamist. Näiteks midagi niisugust: «Sa väitsid just, et oled olnud viimasel ajal terava keelega, kas see tähendab seda, et sul on olnud pingeline elu? töö? periood?» jne. Või midagi muud sellist, näiteks: «Sul on probleeme tööl või on sul lihtsalt viimasel ajal paha tuju olnud.»

Inimese nn sallitav ala muutub väikeseks just siis, kui tal endal pinged on. Mehed tunnevad, et peavad alati kõigi probleemidega hakkama saama ja alati kõiges väga head olema. Nii nad ei jaga oma muresid naisega ja eriti veel armastatud naisega. Nad ei taha naisele probleeme tekitada ja tahavad naist säästa. Sageli aga teevad oma käitumisega rohkem haiget kui probleemidest rääkides.

Teie saate aidata mehel ennast avada, kui kasutate aktiivset kuulamist. Aktiivse kuulamise oskust saate õppida perekoolis või siis Gordoni raamatutest. Aktiivset kuulamist võite kasutada ka siis, kui mees kritiseerib, näiteks ütleb, et olete laisk. Peegeldage: «Kas ma sain sinust õigesti aru, et sa arvad, et ma ei tee kodus piisavalt tööd?» Püüdke mitte solvuda ja kuulake, nagu jutt oleks kellestki teisest. Eesmärk oleks välja selgitada, kuidas mees olukorda näeb ja mida ta tegelikult ootab. Võib-olla selgub mehele endalegi, et tema ootused ei ole reaalsed või et rahulolematuse taga on midagi muud kui naise laiskus. See on üks lähenemise võimalus.

Teine on seotud suhte arenguga ja kas see teie suhet puudutab, seda otsustage ise. Mina jagan vaid informatsiooni. Igal suhtel on oma arenguloogika. Suhte algfaasis märkame oma partneris põhiliselt ainult häid külgi. Mingil hetkel hakkame nägema ka tema puudusi. See hetk tähendab seda, et suur kirg ja armumine on möödas. On raske tunnistada, et minu tunne sai lihtsalt otsa. Alateadlikult hakkame otsima põhjusi, miks partner enam endiselt ei meeldi. Nii avastamegi, et ta on «laisk» või «lohakas» või midagi muud.

See ei tähenda, et kiindumus on lõplikult otsas, vaid seda, et tunne on muutunud. Nüüd on vaja mõlema partneri panust, et tekiks uuel tasemel suhe, kus armastus on segu austusest ja hoolimisest ja lugupidamisest. Kirg ja lõõmav armastus on jäänud tahaplaanile. Kui alustate vestlust oma partneriga, siis ärge minge «õige vastuse ootusega», et ta ütleks midagi ilusat. Inimesed ei oska teiste soove õhust lugeda ja nii ei vasta nad nagu «õige» oleks. Ootaja (antud juhul teie) aga solvub ja avatud jutust ja probleemide arutelust ei tule midagi välja. Kui tahate kuulda armuavaldust, siis nii öelgegi; kui tahate olukorda arutada, siis oodake huviga vastust.

Lõpetuseks veel üks humoorikas lähenemine meeste armastusele. Mehed arvavad, et kui nad juba naise on kosinud ja elavad temaga koos, siis see on piisav tunnistus, et nad naist armastavad. «Pulmapäeval ju ütlesin, et armastan, palju veel võib seda korrata?», see on mehelik lähenemine armuavaldustele. Soovin teile naiselikku tarkust, et suhet ja iseennast hoida. Kui ikka oskustest väheks jääb, otsige abi ka spetsialistidelt.»