Kuidas suure töökoormuse kõrvalt lapsele piisavalt tähelepanu pühendada?

Foto: Fabrice Michaudeau / PantherMedia / Scanpix

Kõik on vist kuulnud, kui laste häirivat käitumist seletatakse, et «Ah, ta tahab lihtsalt tähelepanu» ning soovitatakse last ignoreerida? Gordoni perekooli koolitaja Auli Andersalu-Targo selgitab, mida siis tegelikult teha tuleks.

Laste elus on igapäevaselt väga palju uusi muljeid, kiireid muutusi ja palju sellist, millega nad puutuvad kokku esimest korda. See on lapse jaoks mõnikord huvitav ja põnev, vahel hirmutav ja ebakindlust tekitav ning võib ka väsitada. Et sellises uute muljete virvarris end kindlalt tunda, vajab laps oma ema või isaga kontakti, mis võib olla üsna põgus hetk, kas toetav pilk, hoidev kallistus või mõni julgustav sõna. Kui vanem ei märka lapsele seda turvatunnet õigel hetkel või regulaarselt pakkuda, võib laps hakata seda mittesobiva käitumisega nõudma «Aga kui ma nii teen, kas sa nüüd märkad mind ja mu vajadusi?». Seega, tuleks hoida lapse n-ö «armastuse anum» pidevalt täidetuna, et ta ei peaks vanemalt tähelepanu nõudma hakkama.

Last toetava kontakti hetked ei pea olema pikad, tunde kestvad jutuajamised või koos mängimine, vaid pigem on lapse turvatunde jaoks oluline see, et ema või isa teda mitmeid kordi päevas tähele paneb ja teda tõsiselt võtab.

Siin on mõned näited:

1) Hea võimalus lapsega kontakti loomiseks on teekonnad kodust lasteaeda, kooli või tagasi koju. Samuti söögilauas või enne magama jäämist voodis pikutades, kus nii vanem kui laps saab rääkida sellest, mis päeva jooksul toimus. Kasvõi nimetades ühe asja, mis päeva jooksul rõõmustas ja ühe asja, mis eriti ei meeldinud. Väiksemad lapsed õpivad väga kiiresti oma muljeid jagama, kui vanemad selles eeskuju näitavad. Ja suurematega saavad vanemad vestlust alustada avatud küsimuste kaudu «Mida huvitavat sul täna toimus?» või avatud, rääkimist julgustavate lausete abil «Räägi mulle palun, mida põnevat sa täna tegid, teada said».

2) Turvatundeks vajalik kontakt tähendab lisaks lapsega rääkimisele ka kehakeelt – et vanem vaatab lapsele otsa, puudutab teda, kallistab, võtab sülle või käest kinni.

3) Kui laps käitub mittesobival viisil tähelepanu otsimiseks, tuleks seda kindlasti lapsele öelda ja hea oleks teha seda mina-sõnumite abil. «Ma olen kurb, kui sa mul puhata ei lase», «Ma olen pahane, kui sa õele/vennale haiget teed», «Kui sa mind lööd, ei meeldi see mulle üldse, sest ma saan haiget», «Mulle ei sobi, kui sa mind uudiste lugemise ajal segad, ma mängin sinuga hea meelega, kui need on loetud».

Pean oluliseks öelda ka seda, et kui lapsevanema enesetunne on halb ja väsimus liiga suur, et ta lapsele häälestuda jaksaks, siis oleks kõige parem seda lapsele öelda ja paluda tal oodata nendevahelise jutuajamisega, kuni vanem on jõudnud teha midagi enda heaks («Mul on kõht väga tühi ja tuju sellepärast halb. Ma kuulan sind huviga, pärast seda, kui olen kõhu täis söönud.» Või «Ma olen praegu väga väsinud ja tahan veidi pikutada. Tule kümne minuti pärast minu kõrvale pikutama ja siis saame mõnusalt rääkida.» Või Mul on praegu vaja sellele töökirjale vastata ja kohe peale selle saatmist kuulan ma sind suure huviga.»). Laps õpib läbi selle arvestama teiste inimeste vajadustega ja kui tal endal pole just mõnda väga pakilist muret, mida vaja lahendada, on ta ilmselt koostöövalmis ning jaksab veidi oodata.