Kuidas aidata last, kui talle ei ole kõik toidud lubatud?

Foto: SCANPIX

Perekeskuse Sina ja Mina paari- ja perenõustaja, koolitaja ning psühholoog Marge Vainre annab nõu, kuidas käituda lapsega, kui talle ei ole tervislikel põhjustel kõik toiduained lubatud. Kuidas selgitada lapsele, miks tema ei tohi, kui teised võivad seda endale lubada?

Nii mõnelegi lapsevanemale tähendab lähenev jõuluaeg ka muret, kuidas hoida lapsi maiustustega liialdamast. Vahel on koguni terviseprobleemide pärast vaja mõnd toiduainet täielikult vältida. Sagedamini käib see kommide, mandariinide, pähklite või mõnd muud sageli allergiat tekitavate toiduainete kohta.

Eriti paneb see teema vanemaid muretsema lähenevate pühade tõttu, mil lapsed ootavad elevusega jõuluvanalt kingitusi ja tõenäoliselt on oodata ka nii-öelda keelatud asju.

Kuidas selgitada lapsele, et temale on mõned toidud vastunäidustatud, kui teised lapsed võivad endale kõike lubada? Mis tuleb kasuks vajalike toitumisharjumuste kujundamisel?

Teadlikkus ja valikute tegemine on pidev protsess

Kui peres on juba välja kujunenud toitumisharjumused ja selle juurde kuulub tervislikel põhjustel valikute tegemine, siis see peaks olema järjepidev. Kui laps on kohanenud ja harjunud tehtud valikute ja piirangutega, siis pole vajadust selle üle pidevalt arutada, veel vähem kaubelda.

Selgus toetab lapse kindlustunnet ning kõige keerulisem ja segadusttekitavam on lapsele ebamäärane reegel - kord võib ja kord ei või sama asja süüa. Nagu mistahes piiride ja reeglitega, tunneb laps end paremini, turvalisemalt, kui need on selged ja konkreetsed.

Kui vanem ei jää endale kindlaks, siis käitub laps tujukamalt ja protestib rohkem. Vahel hakkab vanemal kahju või ta on tüdinud lapse mangumisest ning mõtteviis «natuke ju ikka võib» võimaldab lapsel ikka ja jälle vanemaga kaubelda. Seejuures ei ole ju jäik põhimõte eesmärk omaette. Kui vanem on ise piirangu vajalikkuses kindel, siis mõjub ta ka lapsele veenvalt.

Keelamine on kindlasti allergiaga kokkupuutuvatele vanematele tuttav teema. Kui mõni toiduaine on lapsele keelatud, siis täielikult, vähemalt mõneks ajaks. Närvesööv kauplemine ei vii sihile, kui laps teab, et see on kasutu. Kui laps võib mõnd asja süüa piiratud koguses, siis jäädagu ka sellele kindlaks. Näiteks püüdes hoiduda ebatervislikust toidust, võib teha peres kokkuleppe, et sööme friikartuleid ja grillvorsti vaid aiapeol ja mitte rohkem kui kord nädalas.

Ennetamine hoiab ära arusaamatusi

Läheneva jõulupeo, sünnipäeva või küllamineku eel on hea lapsele meelde tuletada eelnevaid
kokkuleppeid, mis on keelatud toidud ning kuidas laps võiks ise keelduda, kui talle pakutakse midagi, mis tema menüüsse ei kuulu.

Ka oma tuttavatele, külalistele on vajalik teada anda, millised söödavad kingitused on teretulnud ja millised mitte. Kuna allergia ja toidutalumatused on aktuaalsed, siis vaevalt, et lasteasutuses oleks kellelgi midagi selle vastu, kui esitate oma soovi lapsele tehtava kingituse sisu kohta.

Muidugi eeldab see lisapingutusi, kellegi teise vastutulekut, et just teie lapsele erandeid tehakse. Asi on siiski seda väärt, kui laps saab just talle sobiva paki ja te ei pea muretsema, et peate last kurvastama temalt kingitust ära võttes.

Küllap on ka olukordi, mis lahenevad just seeläbi, et vanem võtab lapsele sobivad toidud, maiustused ise kaasa, pakub teiselegi ning siis on vähem põhjust keelamiseks ja tuju rikkumiseks.

Selgitused aitavad

Kindlasti on hea, kui saate lapsele arusaadavalt seletada, miks ta mõnd asja süüa ei tohi. Paljud lapsed on ka ise kogenud, kuidas allergia või mõni muu terviserike välja näeb ja sellest piisabki.

Ka 2-3-aastane saab aru, mis tähendavad täpid nahal, sügelemine, kõhuvalu. Nii nagu mõistab laps, miks mõnikord peab just tema arstirohtu võtma, aga mitte kõik teised, on ta suuteline leppima ka sellega, et peab loobuma mõnest toidust.

Pikad ja sagedased moraalijutlused ei toimi. Need võivad mõjuda koormavalt, tekitada ärevust või kiusatust keelatu järele proovida. Kindlasti tuleks hoiduda hirmutamisest. Mida lihtsam ja konkreetsem jutt, seda parem. Laps annab ise oma küsimustega märku, millist selgitust ta vajab.

Vanema valik ja suhtumine kujundab lapse reageeringu

Ranged ja seejuures pikaajalised dieedid lastele, näiteks mõne toiduainetegrupi omaalgatuslik
väljajätmine (ka taimetoitlus) peaks kindlasti olema meditsiiniliselt põhjendatud ja toimuma arsti  ettekirjutusel. Spetsialist oskab jälgida mõjusid ja leida võimalusi vajalikke toiduainete asendamiseks.

Vanemad on peamised lapse harjumuste ja väärtuste kujundajad. Näiteks, kui maiustus pole
kunagi olnud preemia millegi eest või ilmajäämine karistuseks, siis ei kujune sellest ka erilist ihaldusobjekti ega kauplemisvahendit.

Kui vanemal endal on selge ja põhjendatud eesmärk, siis ta suudab olla lapse toitumise suhtes
järjekindel ja veenev. Kahtleval ja muutlikul vanemal käitub ka laps manipuleerivamalt.

Oma ja teiste pereliikmete tervise ja toitumise pärast liialt mures olev vanem kujundab ka lapses kõrgendatud ärevuse, mis mõjutab last hilisemas elus. Nii võivad kujuneda välja toiduga liialdamised või ohtlikud loobumised, samuti põhjendamatu mure oma kehakaalu või tervise pärast.

Seega oleneb vanema enda suhtumisest väga palju, kuidas laps toitub, kuidas ta toidusse ja oma tervisesse suhtub. Parim on ikka hoiduda äärmustest, olla mõistlik ja vältida liialdatud keskendumist toitumisele.

Kui vanem kohtleb lapsele piire seades teda lugupidavalt, sõbralikult, talub ka lapse protesti
mõistvalt, ei lasku vaidlustesse, siis on lapski rahulikum ja vähem õnnetu, kui millestki ilma jääb.

Oluline on, et toitumist ei seostataks «heaks» või «halvaks» lapseks olemisega, sest keegi ei ole parem ega halvem seetõttu, et ta sööb või ei söö mõnd toitu. Kui lapsele ei seata põhjendamatuid piiranguid ja kontrolli, siis ei kahjusta mõned vajalikud piirangud toitumisel ka tema enesehinnangut.