Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/02/11691074t1hbb23.jpg)
Jõulud ja aastavahetus on ühelt poolt tore aeg inimestega koos olla, teisalt aga pole vist kedagi, kes poleks kuulnud sõna «jõulustress». Pole parata, see aeg on ka suurepärane võimalus oma paarisuhtes olevate probleemidega silmitsi seista ja otsustada, mida tuleks uuel aastal teisiti teha.
Siin kehtib lihtne reegel. Kui suhtes tekkis pühadeajaga seoses tüli ainult sel aastal ning seda põhjusel, et midagi oli nüüd täiesti teisiti (nt oli sündinud tita, seetõttu pidi plaane muutma), võib olla rahulik. Kui aga samadest asjadest tekib arusaamatusi juba mitmendat aastat järjest, tähendab see, et probleem pole mitte mingis pühade eripäras, vaid paarisuhtes.
Pühad ja aastavahetus on traditsioonide aeg ja kindlasti aeg, mil tähtsat rolli mängivad teised inimesed – päritolupere, sõbrad, kolleegid. See, kellega koos mis ajal ollakse ja kuidas kokkuleppele jõutakse, annab märku mitmest asjast. Ootused ja soovid võivad pooltel olla ju erinevad. Kuidas on lood paarisuhtes üksteise vajaduste arvestamisega? Kelle päritolupere tundub tähtsam – koos aja veetmise, kinkide uhkuse, postkaartide saatmise mõttes? Kelle omaga ei suhelda üldse? Või on ühe elukaaslase jaoks tema enda vanemad, sugulased või hoopis sõbrad alati esikohal ning ta eeldab, et kallim lihtsalt lepib sellega? Oma paarisuhte ja kummagi partneri isiksuse, vajaduste ja piiride arvestamine arvestamine on siin keskne teema.
Pühade ajal päritolupere ja suguseltsiga suheldes võib korraga avastada, et mõistliku täiskasvanu asemel on partner muutunud mudilaseks või teismeliseks – vanemate juuresolek, pingeline ja samas toredusootustega laetud aeg käivitavad vanad rollid ja suhtlemismustrid. Meenuvad konfliktsed teemad, mis said alguse aastakümneid tagasi. Kui vanematega aga ka muude keeruliste sugulastega suhtlemine käib üle kivide kändude ja eeldab tohutut enesevalitsemist, on see kindlasti koht, kus tuleks enda minevikulugude ja lapsepõlvemälestustega tööd teha.
Püsivad erimeelsused kinkide ja ka näiteks söökide-jookidega seotud rahakulutamisega seoses viitavad sellele, et mitu olulist teemat on paarisuhtes ripakil ja selgeks rääkimata. Ühele võib kinkimine olla tõeline armastuse väljendus, teise jaoks aga kaasaminek kommertsiga ja hoolimisega pole sel midagi pistmist. Ühe jaoks võivad võivad pühad mööduda ka tagasihoidlikult, tähtis on seesmine tunne, teise jaoks on hea tunde eeldus lookas lauad, kvaliteetsed joogimargid ja õige kodukujundus. Ühe jaoks on oluline kokkuhoid, teisele väljapoole jäetav mulje või hoopis kingisaajate hea meel. Kui tähtis on väljapoole jäetav mulje, teiste ootustele vastamine – see on aga paarisuhet läbivalt mõjutav teema.
Mõtteainet võiks pakkuda seegi, kui pühadeajal pingutatakse üksteise ja muude inimeste jaoks täiel rinnal, et kõik oleks ideaalne, aga tavaelus ei pane partnerid üksteist õieti tähelegi, tiksutakse niisama. Ehk oleks vajalik mõelda, kuidas ka muul ajal üksteisega tähelepanelik olla, tunnustada ja toredat märgata?
Alkoholitarbimine on pühade ja aastavahetuse ajal suurem. Enda ja partneri joomisviis koos sellega kaasneva käitumisega annab põhjust mõelda, mis rolli alkohol suhtes mängib. Kas keegi on püsivalt joomisega hädas või kaotab kord lonksu võttes igasuguse kontrolli? Ega või juhtuda piinlikke seiku? Kui seltskonnas üks partneritest teist pidevalt lapsevanemana manitseb, et käitu nüüd korralikult ja olgu see viimane pits, võib see viidata, et paarisuhte asemel on ka pühadevälisel ajal tegemist pigem lapse-vanema kui kahe võrdse ja suveräänse täiskasvanu suhtega. Rohked pidustused tööl ja sõprade-tuttavatega, eriti kus alkohol lisaks, võivad ühes või mõlemas suhtepooles käivitada armukadedustunded. Taas – armukadedus ja võimaliku truudusetusega seotud hirmud peaks olema teema, mis suhtes nö lauale panna ja selgeks rääkida.
Kõige üldisemal tasemel saab sel ajal mõelda, kuidas on paarisuhtes lood üksteise vajaduste arvestamise ja koostööoskusega, erimeelsuste lahendamisega juba eos. Seda tuleks teha nii, et tulemuseks pole kompromiss, millega keegi päris rahul pole, vaid et püütakse välja mõelda lahendus, mis sobibki hästi kõigile. Ja loomulikult saavad kõik revideerida seda, millised üldse on nende puhkamise- ja aja mahavõtmise oskused.