Koguneb pere, süüakse maitsvaid jõulutoite, vahetatakse jõulukinke. Õhtu on imeilus. Ja siis võtab keegi poliitika jututeemaks.... Arter uuris, miida teha, et poliitilised erimeelsused eestlaste jõuluõhtut rikkuma ei hakkaks.
Kuidas jõuluajal kodurahu säilitada? (1)
Pühadeidüll näib täiuslik.
Kogu suur pere on lõpuks koos, ka välismaal, elavad lapsed ja nende pered kohal.
Õhtusöök oli imeline, laual on alles vaid mõni vorstijupp, kõrval pooltühi kapsakauss.
Salmid on juba loetud, kingid käes ja lakanud on kohustuslik imestamine: «Kes oleks küll võinud arvata, et mul just seda võtmehoidjat tegelikult ikka vaja oli!» või «Oh, milline imeline luuleantoloogia!».
Vahetatud ja mitu korda üle korratud on ka kõik kombekale perele kohased viisakusfraasid: «Imeline on jõuluaeg koos pere ja lähedastega», «Oli küll raske aasta, aga mis sest nüüd, on ju pühad…».
Täis kõht, soe tuba ja mõnus olemine tekitavad rammestust. Tuppa sigineb vaikus.
Ent õhus laiutab tiibu suur must lind. Ning siis teebki keegi otsekui muuseas otsa lahti: «Aga EKRE mehed andsid sellele Tarandile ikka õige koosa, no mis ta siis tuleb…», «See rändelepe…», «Eesti veri peab puhtaks jääma!».
Ja hakkab peale!
Pereema silmis on ahastav karje, et miks nüüd, pühade ajal, ka siis sedamoodi? Kuid teda enam ei märgata, sest korraga ollakse otsekui lahingus oma arvamuste, EKRE, rändeleppe, metsade, Eesti puhtuse jne eest.