Alles siis, kui nii kallim kui ka lapsed jõulupuu all olid, tundsin, et olen nende pühade pidamiseks piisavalt hea. Seni olin alati jõulunukrusest puudutatud saanud ja tundsin end haavatavana. Sügavat jõulurahu ja -rõõmu tundsin alles siis, kui sain neid pühi pidada üldiselt ettekujutataval viisil. Kummalisel kombel kahandas see kohe jõulupühade tähtsust, sest kõik kulgeb juba aastaid kui õlitatult.
Mida teha, kui sa ei leia ennast selles õnneliku perekonna muinasjutus? Kui oled üksi, mõjuvad sellised avalikult kokku lepitud pereringis pühad sinu üksinduse osatamisena. Suurem osa täiskasvanutest eelistaks kena paarisuhet üksindusele, samas kasvab kogu aeg üksi elavate inimeste arv. Järelikult suureneb ka nende hulk, kes kas ongi pühade ajal üksi või kellegi teise perega koos. Kuidas tulevad aina enam kärgpereliseks muutuvas ühiskonnas ilma läbikukkumistundeta toime need, kes peavad loovutama jõuluõhtuks lapse mõne teise kuuse alla? Lahutatud peredest jääb paratamatult ju kellegi osaks igatsus.
Mu sõber on kokku leppinud, et jõuluõhtul on tema ja ta lahus elava endise elukaaslase laps isa juures, esimesel jõulupühal aga ema juures. Ühiselt on kokku lepitud, et lapsele oma üksinduskoormat koos kinkidega kaasa ei pakita, kuid oma tunnetega, mida see olukord tekitab, tuleb siiski toime tulla, eriti kui üks endistest kaasadest on uues kooselus, teine aga mitte.
Minu sõbrad, täiskasvanud ema ja tütar, kes abikaasa ja isata jäid, algatasid nende kaheliikmelise pere jõulutraditsiooni. Selleks et jõuludes oleks rohkem rõõmu, kutsusid nad külla tütre sõbrad. Lõivu tuli maksta selles, et see jõuluõhtu ei ole 24. detsembril, kuid praeguseks on sellest saanud sõpruskonna oodatud kohtumine ja elujõuline traditsioon – koosviibimine, kuhu ka teisest Eesti otsast kohale tullakse.
/nginx/o/2019/11/28/12773133t1h61ad.jpg)
/nginx/o/2018/12/21/11672088t1h844b.jpg)