Meeleheitel naine: jälestan elukaaslase last nii südamest, et jätaks või mehe maha

Foto: Erik Reis / PantherMedia / Scanpix

«Mu elus valitseb hetkel tõeline kaos! Olen oma elukaaslasega koos olnud juba 6 aastat. Meil on 2 väikest last. Kõik oleks ideaalne ja just see, mida ma pereelust ootaks, kui ei oleks elukaaslase last eelmisest kooselust, kes meie juures elab,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kui elukaaslasega kokku kolisime, siis teadsin, et tal on laps, aga laps elas sel ajal ema juures. Mulle see sobis, kuna mulle ei meeldi võõrad lapsed! Ma ei ole eriline lasteinimene, välja arvatud oma lastega, mis on loomulik. Alguses muidugi ma ei jaganud üldse lahti seda, mis mind ees ootas. Mingi aja pärast kolis laps meie juurde, kuna tema ema ei suutnud tema eest hoolitseda. Okei, mis seal siis ikka. Armastan oma elukaaslast, ju siis tuleb sellega leppida.

Elu oli suhteliselt talutav, aga pingeid on mu elus sellest ajast peale olnud rohkem kui vaja oleks. Riidlemised, tülitsemised lapse isaga ja kõik see tohuvabohu kokku ajasid mind mitu korda mõttele, et milleks mulle seda kõike vaja on? Mitu korda vaatasin ma uut üürikorterit, kuhu põgeneda. Aga asi jäi sinna, kuhu ta jäi. Mõne aja pärast sündis meie perre kaks uut last. Elu oli täpselt selline nagu alati...

Nüüd leian viimasel ajal järjest tihedamini, et ma ei suuda elukaaslase lapsega koos elada. Ta ajab mind täiesti hulluks ja ma tunnen, et ma ei suuda varsti selle pingega enam elada. Ma lähen juba siis närvi, kui ma teda lihtsalt näen.

Ma saan aru, et see ei ole normaalne ja et laps pole selles süüdi (nagu ka kõik kogu aeg korrutavad), aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei suuda temaga ühist kontakti leida, kuna mul on tunne, et mida iganes ma ka ei teeks või ei ütleks, tal on täiesti savi, mida ma suust välja ajan. Ja mitte nagu sellepärast et ta mind vihkaks või midagi, vaid lihtsalt sellepärast, et ta ei SAAGI mitte millestki aru, mida tema käest nõutakse.

Ta on juba 9-aastane ja ikka sama nagu alati. Räägi 100 korda, aga ikka ei tee, mida palutakse. See on mind juba sellise piirini ajanud, et ma ei suudagi enam temaga ühe katuse all elada. Ta ei tee absoluutselt mitte midagi ise, kui talle midagi ette ei öeldaks. Kui poleks mind või isa, siis käiks ta lõhkiste riietega koolis. Kõik oleks räpane, ta ise oleks räpane jne. Ja mitte sellepärast, et meil oleks sellised tingimused, vaid sellepärast, et teda isegi ei huvita see, milline ta välja näeb või millised tema asjad on.

Ma vaatan teisi lapsi meie ümber ja ei saa aru, kuidas see võimalik on, et just TEMA selline hoolitsematu välja näeb. Mul on lausa häbi tema pärast. Ma ei taha olla sellisele lapsele ema eest! Tõsiselt. Kui ma mõtlen juba tema tegude peale, siis ma tunnen, kuidas viha võtab mu üle võimust ja tekib tunne, et ma tahaks kohe-kohe ära põgeneda. Hetkel olengi ma sellises seisuses, et ma tõsiselt mõtlen lapse isa juurest ära kolimisele. Ma ei teeks seda elu sees, aga MA LIHTSALT EI SUUDA elada tema lapsega koos. Ma lihtsalt ei suuda enam ja see kõik läheb iga päevaga järjest hullemaks.

Kuulen pidevalt loenguid sellel teemal, et lapsed ongi sellised, aga no üks asi on taluda seda oma laste juures, hoopis teine asi võõra lapse juures. Okei, ta pole minu jaoks võõras, ta on minu elukaaslase laps, aga kas see teeb siis kohe ta minu omaks ka? Mina seda ei näe ja ei tahagi näha, sest ta ei ole minu oma! Ta häirib mind. Mul on piinlik seda tunnistada ja ma lähen kindlasti põrgusse selle kõige eest, aga ma ei saa kogu selle olukorra suhtes oma tundeid muuta. Ma olen üritanud temaga normaalselt läbi saada ja asju selgitada, aga lõppkokkuvõttes saan mina vastu pükse ja mul on sellest kõrini!

Miks peaksin mina ohverdama oma stabiilsuse sellepärast, et mõni ei suuda oma last kasvatada? Ja kõik, mida me temalt nõuame, on see, et ta hoiaks korras oma toa, oma asjad ja enda välimuse. Kas seda on siis palju tahetud?»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Auli Kõnnussaar:

«Ma saan aru, et olete tõesti väga hädas, kuna kogete enda õlgadel vastutust hoolitseda ühe lapse eest, kes ei ole teie laps ning kelle perre tulekut te tegelikult ise valinud ei ole. Te kogete, et ta ei allu teie elementaarsetele nõudmistele ja sellest tulenev abitus muudab kogu koduse õhkkonna pingeliseks. Teil ei ole omavahel head kontakti. Ta on justkui teie laps, kuid tegelikult tajute teda võõrana. Teil on mehega ka kaks ühist last ning olete juba korduvalt mõelnud äramineku peale. Samas tunnete, et te läheksite ära ainult mehe lapse pärast ära. Te saate mõistusega aru, et ühe lapse suhtes ei peaks nii suurt viha tundma, kuid need on hetkel teie tunded, millest soovite vabaneda.

Teil on tegemist kärgperega, mida esineb tänapäeval aina rohkem. Kärgperes kui süsteemis on mitmeid eripärasid, mida tasuks teada ja arvestada selleks, et suhted oleks selgemad ja pingevabamad. Kirjast ei selgu, kas olete professionaalset abi otsinud. Abi võib olla ka sellest, kui õpite suhtlemis- ja konfliktilahendusoskuseid, et lahendada erimeelsusi ja konflikte viisil, mis kõigi osapoolte pingeid vähendaks ja saaks suureneda lähedus ning vastastikune hoolivus saaks muutuda nähtavamaks. 

Igas peres on täiskasvanud need, kes vastutavad emotsionaalse õhkkonna eest – seega teie ja teie mees. Kui teile ei meeldi see õhkkond, mis hetkel on, siis on üheks võimaluseks otsida abi ja seda te hetkel ka teete. Lisaks on võimalik pöörduda koos kogu perega pereterapeudi poole, kes aitab näha süsteemi tervikuna leida võimalusi muutuste tekitamiseks. Oluline on teadvustada peres prioriteete. Pere toimib paremini, kui täiskasvanud on teadlikud ja väärtustavad oma vajadusi ning järgmiseks toidavad oma paarisuhet, nii et see toimiks rahuldustpakkuvalt. Mees ja naine peres on eelkõige paarisuhtes, kuhu lapsed ei kuulu ja laste olemasolu korral on neil ka vanemlik suhe, mis on seotud laste eest hoolitsemise ja vastutamisega.

Igal lapsel on vanemad, kes vastutavad tema eest, kui seda ei ole seaduslikult teisiti määratud. Nagu ma kirjast aru saan, on mehe vanemal lapsel ema olemas. Seega peaks ideaalis olema mehel ja tema eksnaisel endiselt vanemlik suhe, sest nemad vastutavad oma lapse eest. Iga laps väärib piisavalt head ja lähedast suhet oma mõlema vajadusega. Heast suhtest ei puudu loomulikult ka vastastikune piiride näitamine. Teie olete mehe teine naine, kellel on võimalus oma meest paarisuhte tasandil toetada isa ja kõikide muude igapäevaste rollide täitmisel. See on paarisuhte tasand, mees ja naine toetavad, kuulavad, püüavad mõista teineteist. Teil ei ole põhjust võtta ema rolli selle lapse suhtes. 

Kui vanemate uued partnerid võtavad (ka heatahtlikult), siis tavaliselt tekitab see süsteemis segadust ja pingeid kõigis osapooltes. Te võite muidugi oma heast tahtest hoolitseda oma mehe lapse vajaduste eest, kuid te ei peaks võtma vastutust tema eest ega tegema otsuseid, mis puudutavad tema elu. Kasvatusega peaks tegelema ikka tema ema ja isa. Kui teil on oma arusaam kasvatusvajadusest, siis on teil võimalus rääkida seda oma mehega, kes võib seda arvesse võtta või mitte. Lühidalt võib siis öelda, et lapse käitumise eest võiks ideaalis vastutada teie kodus isa ja kui see teie vajadustega ei ole kooskõlas, siis on see teie paarisuhte küsimus. Tegelikkuses on need protsessid muidugi keerulised ning tihti on tarvis vajalikke oskusi juurde õppida või professionaali pilku, et aidata õigest otsast alustada muutuse tekitamisel. Olles süsteemi osa, on tihti raske näha muutuse võimalust.

Kooselu reeglid ja kokkulepped võiks muidugi koos koostada ja need võiks olla kõikide osapoolte vajadustest lähtuvad. Sellest teemast võite lugeda Thomas Gordoni raamatust «Tark lapsevanem». Pingete vähendamiseks on hea eristada palveid/nõudmisi, mis tulenevad teie isiklikest vajadustest ja millel on kasvatuslik eesmärk. Teil on õigus ja kohustus väljendada oma isiklikke vajadusi, kuid kasvatusega tasub tegeleda isal. Lisaks võib öelda, et laps kuulab ja arvestab teiste vajadustega paremini siis, kui tal on hea ja lähedane suhe selle inimesega. Lähedast suhet saab luua nii, et kuulata, märgata ja arvestada lapse tundeid, vajadusi ja eelistusi. Kui last kuulatakse, siis kuulab ka tema parema meelega. Laps järgib selle eeskuju, kellega on hea suhe. Last saab kasvatada see, kellel on sügava armastus tema vastu. Saan aru, et teie huvi on eelkõige oma isiklikud lapsed ja teil ei jää energiat ja tahtmist mehe lapsega lähedast suhet luua. Võimalik, et puuduvad lihtsalt oskused? Oskuseid on õnneks võimalik õppida.

Seega julgustan teil koos mehega mõelda ja vaadata üle, kas saaksite vastutusalad üle vaadata ning siis sellest ka lapsega rääkida. Kõike seda on kergem teha pereterapeudi abil. Kui rollid saavad selgemaks, siis kaovad ka ebamäärased pinged. Probleemilahendusoskuste õppimine tuleb igas peres kasuks. Loodan, et te ei pea põgenema oma kodust ja leiate võimalused oma peresuhete muutmiseks selliseks, et teie laiendatud pere võiks ka teile rohkem rõõmu valmistada.»