Kõige jõledamad iluõnnetused pidudel

Daki ilus valge käpake - sellise peale teeks iga kitsetallgi ukse lahti. Ning võrdluseks moeajakirjaniku korpaspruun ja pelutav põllumehe-kämmal. Aga pole hullu - ega tibake kolli-glamuuri head pidu peata! Foto: Meeli Küttim

Isegi pealtnäha vilunud glamuuritaril ja elukutselisel stilistil võib enne tähtsat pidu kõik untsu minna. Säravalt, silmatorkavalt ja suurejooneliselt! Jutt käib muidugi minust endast. Head sõbrad, olete terve aasta vapralt moenõuandeid lugenud ja seega auga ära teeninud õiguse ka moetoimetaja arvel nalja saada.

Naksuv naine

Jama algas deodorandist. Lõhnas teine nii hõrgutav-soojalt sandlipuu ja mürri järele, et kasutasin seda parfüümi asemel. Kõik oli valmis, jumestus ja juuksed tipp-topp, kontsad all. Kleit selline, millest keegi mööda vaadata ei saa, ja mina ise, meeleolu laes, juba ukse peal. Aega polnud enam sekunditki jäänud, kuid edevus on nagu ahnus – kunagi ei saa küllalt. Nii krabasin veel tagantkätt deodorandi, et veidi aroomi lisada. Ega väike õlapaeltega kleit mind ülearu kinni ei katnud, nii pihustasin seda heldelt nahale… Kui käed alla lasin, kostis naks! Järgmine hetk jäid käed keha külge kinni. Kleepusin ja naksusin üleni. Olin rutuga deodorandi ja väikese juukselakipudeli segamini ajanud. Duši alla karata polnud enam aega.

«Hei, sina oled ikka tõeline magnet,» aasis üks tantsupartner hiljem. «Nii kui käe külge paned, kätte seda enam ei saa!» Võite ette kujutada – sel peol olin otsesõnu naine nagu kärbsepaber.

Ruudupepu seiklused

Lühikeste pükstega juhtus samuti üks kole lugu. Las Vegase vabameelses õhustikus ei oota keegi, et ülearu kaetuna ringi kõnniksid, ning kuum on seal ka. Istusin lühkades mingis basseinibaaris lageda taeva all, jõime ameeriklaste mõõtmatult heldeid kokteile ning kõõlusime toolidel. Toolipõhi oli metallvõrgust. Mugav, aga salakaval – tooliruudustik võttis platsi minu paljastel reitel ning kole vorbimuster pidas seal vapralt vastu hommikutundideni. Mõni saatis isegi veidralt tunnustava pilgu: «Vahi, kus vapper tšikk. Julgeb oma mõlkis-ruuduliste kintsude kiuste lühikestes pükstes ringi kepsutada.»

Põllumehe peod

Aastad lähevad, glamuuritrikid saavad üha osavamalt käppa, kuid äpardused ei lõppe sellegipoolest! Hiljutisel Eesti Meedia jõulupeol suutsin taas korraliku välimuse-fopaaga hakkama saada. Mulle ei sobi must, kuid vahelduseks on see tore. Esimesel katsel väikese musta kleidiga vaatas peeglist vastu otse hauast tõusnud kahkjas kummitus, luidrad sinihallid käed ja jalad kleidist välja vonklemas.

Aga no milles mure, olemas on ju isepäevitavad kreemid. Mökerdasin end eelmisel õhtul hoolsasti kokku. Hommikul oli samas kleidis juba täiesti hot puhkuseplika. Kuid väikese ekstraga – mingil kummalisel kombel olin unise peaga puhtaks nühkinud vaid parema käe, millega kreemi peale kandsin. Vasak peopesa oli korpas-pruun nagu sunnitöölaagrist plehku pannud põllumehel. Ei võtnud seda pruuni pasteeti maha ei Fairy, sidrun ega atsetoon. Ei jäänudki üle muud kui pesuehtsa koll-glamuuritarina peole ilmuda.