Tartu mehe liigutav tegu: joodikuks peetud tombu juures peatudes selgus südantlõhestav tõde

«Kõik ei ole joodikud või narkomaanid, kes keset tänavat pikali!» Nõnda alustab oma pöördumist Facebooki-grupis «Märgatud Tartus» heategija Aivar.

Aivar kirjeldab juhtumit, mis peaks mõtlema panema meid kõiki. Avaldame postituse keeleliselt toimetatud kujul.

«Väga palju pöörame «Märgatud»-gruppides tähelepanu koertele ja kassidele. (Muidugi ka see väga tänuväärne tegu!) 

Aga 90aastast korralikku vana naisterahvast, kel kommid ja jõulutähed läbipaistvas õhukeses kilekotis, et kellelegi viia ja rõõmu valmistada, ei aidata libedalt kõnniteelt püstigi ...

Märkasin tumedat «tompu» Aardla ja Jalaka ristis. Inimene oli põlvili maas, kuid nägu vastu jää-lumesegust kõnniteed. Ei pidanud paljuks, et auto ringi pöörata ja ennast passiivsete, laiskade taksojuhtide kõrvale parkida. Läksin «tombu» juurde ja küsisin, et kas abi vaja? 

Vaikselt kuulsin vanema naisterahva palumist: «Palun aidake mind püsti ... »

Krahmasin otsemaid tal ümbert kinni ja tõstsin jalgadele. Vanatädil olid silmad märjad, otsaesine ära löödud ja siniseks kriimustunud. Tahtsin ta autoga sihtpunkti viia, kuid ütles, et läheb siiski bussiga, kuna tal ainult üks peatus sõita. Kartsin tal kätestki lahti lasta, kuid seisis püsti küll. Sai ise hakkama. Vanatädike tänas mind, vaatas mulle veel korra vesiste silmadega otsa ja nii ta siis edasi läks. Bussi peale. Kui ma poleks teda märganud ja uurima läinud, siis ma ei tea kui kauaks ta oleks sinna sellises asendis edasi jäänud. Keegi ei viitsi uurida, kelle või millega tegu. Ja seda veel pisikeses Tartu linnas ... 

Nüüd mõtlen endamisi, et ka tema on olnud kindlasti kunagi noor, kena ja kellelegi väga vajalik inimene. Kellegi tütar, õde, ema, abikaasa .... aidanud teisi inimesi. Käis tööl, nägi vaeva, et Tartu linna peale sõda meie jaoks uuesti üles ehitada. Käis tantsuõhtutel, keksis ringi, jooksis, oli rõõmus. Tema silmadest oli näha, et hea inimene. Tol ajal, kui tema veel noor oli, oli lihtsalt inimeste loomuses üksteise abistamine. Ei jäetud joodikutki tänavale niisama vedelema.

Nüüd oli see inimene aga lihtsalt üks vanade ja koltunud riietega «tomp» kõnniteel ... kellest tuimalt mööda kõnnitakse. ?

Kuhu me jõudnud oleme?

Ilusat jõuluaega ja rohkem hoolivust üksteise suhtes, kallid kaaslinlased!»