Ema kurdab: mida lähemale jõulud jõuavad, seda rohkem laps kardab

Foto: Deyan Georgiev / PantherMedia / Scanpix

«Mure selline, et igal aastal kui hakkavad lähenema jõulud, hakkab laps öösel püksi pissima,» kurdab ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«See algas kolm aastat tagasi (laps oli siis pooleteiseaastane), kui jõuluvana saabudes tekkis lapsel meeletu häda, mida ta ei olnud nõus vanaema juures lahendama. Hädale läks laps alles siis, kui jõuluvana ütles, et ka vanaema juures tohib häda teha. Varem pole sellest mingit muret olnud. Laps on praegu 4,5-aastane.

Kaks aastat tagasi – jälle kuu kuni kaks enne jõule – hakkas laps öösel püksi pissima... Nii kui jõulud läbi said, probleem kadus.

Eelmine aasta oli sama lugu, ainult lisandus ka päeval püksi sirtsutamine ja lasteaias magamisel pissimine. Samuti kordus mure ka sünnipäeva ootuses.

Sel aastal otsustasime, et ei maini ei jõule ega päkapikke, mis last stressi viiks. Kahjuks ühel päeval mees korraks mainis, et jõuluaeg on tulemas ja päkapikud jälgivad juba ning kohe samal ööl algasid mured taas.

Kuidas peaksin käituma? Kelle poole pöörduda? Olen eelmistel aastatel ka lapsega püüdnud rääkida, kuid see pole tulemusi andnud.

Usun, et lapse mure on selles, et ta kardab kingitustest ilma jääda, kui paha laps on.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Te olete teadlik oma lapse ärevuse kindlas seosest jõuludega, aga ka sünnipäevaga. Veelgi enam, oletate, et konkreetne põhjus on kingituses, ta kardab, et kui ei ole piisavalt hea, võib ta sellest ilma jääda. Ta on juba ette suures pinges. Küsimus ongi nüüd selles, kuidas te suudate teda veenda, et ta ei pea nii palju muretsema. Laps ju püüab olla meelepärane, kuid ta ei suuda ju kõike kontrollida ja ette teada, mis ja kuidas õnnestub. Teil on teada ka see, et juba päkapiku-jutt mõjus. Need on ju ka tegelased, kes näevad-kuulevad kõike. Äkki koguni mõtteid ja ka kavatsusi, igat pisiasja ja täpselt ei teagi mida ja kuidas. See on ju nagu üleloomulik jõud, mille vastu ei saa ja kunagi ei tea, mis juhtub. Sellise ebamäärasuse vastu oleks igaühel jõuetus ja hirm. Seega jutud, et keegi näeb, kas ta on hea või paha tuleks ära lõpetada. Veelgi enam, igasugused hinnangud paha-hea laps samuti. Lihtsalt laps peab saama julgeda olla laps, mängida, olla uudishimulik, vaba tundma oma tundeid, olla nii rõõmus kui kurb, tunda nii edu kui ebaedu, julgeda proovida igasuguseid asju, kartmata enda halvustamist, karistamist, hukkamõistu. Ta peab saama olla laps, keda tingimusteta aktsepteeritakse ja armastatakse. Loomulikult ei käi see iga käitumise kohta, omad piirid on ju vajalikud (selleks sobib mina-keel, kehtestamine). Kuid hinnangud tema enda kohta tuleks vältida. 

Muidugi võib ju näida, et lapsi on hea innustada tulbiks olemiseks ja motiveerida kingitustega ja päkapikkudele lootes. Kuid see on vaid näiliselt tõhus, pigem mugav vanematele. Laiemalt asja vaadates ongi nii, et laps näebki eesmärgina asja, mida lubatakse, nt kingitust, kuid tema jaoks ei kujune väärtuseks see, miks on hea teatud viisil käituda. Näiteks võiks ta tunda lihtsalt rõõmu, kui tal miski õnnestub, on see siis mõni asi, mida ta oskab järjest paremini või kellegi abistamine, hoolimine, samuti kogeda, et emal-isal on hea meel tema üle, selle üle, kui ta end hästi tunneb, päev korda läks, tuba korras ja mängulust alles. Lapsele on ju suurim rõõm, kui vanemad temaga rõõmu jagavad, kui koos on tore ja üksteise tegemised korda lähevad. Kui aga lapsi innustada tegema midagi seeläbi, et neile lubada mingit hüve või asja, siis ongi ju see asi tähtsam ja hirm ilma jääda on karistus ja hinnang talle. Kui ta seda asja ei saa, on ta halb, väärtusetu, ei vääri ka tunnustust. Nii võibki lapse enesehinnang sõltuda sellest, kas ta saab asju, hüvesid ja kingitusi. Tema enesehinnang sõltub sellest ja muidugi üldse teistele meeldimisest. Usun, et asjad võiks olla ehedalt nii, et näiteks mänguasjad tuleb ära koristada seepärast, et korras tuba on meeldiv ja igal asjal on oma koht, hambaid tuleb pesta selleks, et need oleks terved, magama minnakse õigel ajal, et uni oleks hea ja saaks puhata, viisakas olla tuleb seepärast, et siis on toredad suhted, abivalmis olla on tore, sest hoolimine teeb rõõmu jne. jne. need ongi ju olulised väärtused. Seega hästi käituda on hea mingil muul põhjusel, mitte aga selleks, et saaks kingitusi. Kingitused on ka toredad, kuid vaid selleks, et rõõmu teha, mitte selleks, et nende kaudu kedagi midagi tegema panna. See oleks lihtsalt manipuleerimine. Kas me täiskasvanutele teeksime nii – kui nad pole käitunud nii nagu meie tahame, siis ütleme, et seekord sa sünnipäevaks või jõuluks kinki ei saa?

Ka päkapikud võiksid jääda vaid rõõmsateks üllatajateks, mitte salakavalateks spioonideks. Vanematena saate last toetada, et ta usuks endasse, et ta kogeks õnnestumisi ja kui miski läheb vahel viltu, siis koos mõelda, kuidas asja lahendada, julgustada uuesti proovima, tunnustada tema püüdlusi, kuid väärtustada ja armastada teda ennast tingimusteta.»