Neeme Raud: Veerev Eesti

Hommikune liiklus Tallinnas. Foto on illustratiivne. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kirjutan seda lugu Londonis, kuhu saabumise järel olen alati paar päeva kimbatuses. Jah, ülekäiguradade ees on suurte tähtedega kiri «VAATA PAREMALE», aga mina vaatan alati esmalt vasemale ja alles siis paremale. Ning lõpuks, et mitte auto ette jääda, vaatan lihtsalt ringi, igale poole.

Tallinnas mul tänaval kõndides pea nii sassis ei ole, küll aga tunnen sageli kõhedust. Jah, autojuhid alandavad jalakäijat märgates pisut kiirust, kuid seisma üldjuhul ei jää. Aga mis siis, kui ma teed ületades komistan ja kukun? Või lööb jalga kramp?. Autod aga veerevad edasi, otse mulle peale…

Võib-olla teen nii fantaseerides ise endale n-ö Hitchcocki, et elu huvitavaks muuta? Viie aasta eest New Yorgist naasnuna arvasin tõesti, et viga on minus, kui kujutan ette, et autod Eestis nagu Hitchcocki linnud mind jahivad, ent vahepeal olen aru saanud, et nii ongi siin kombeks – et juhid ei jäta autot ülekäiguradade juures seisma. Olgu siis põhjuseks sõidurütmi sassiminek pidurdamisel, suurem bensiinikulu või miski muu. Või on ehk asi selles, et paljud juhid tunnevad end uhke auto roolis kui universumi peremehed – nii nimetas Ameerika kirjanik Tom Wolfe kunagi tabavalt ülbeid Wall Streeti pankureid.