Ema kurdab: isegi päkapikkudega ähvardamine ei aita jonni vastu

Looking through the window Foto: Pawel Opaska / PantherMedia / Pawel Opaska

«Mul on mure 4-aastase tütrega, ma ei saa temaga hakkama. Ta teeb, mis tahab. Räägid - ei midagi, karistad - ei midagi. Mõtlesin, et äkki päkapikumäng aitab,» kurdab lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mängisin, et päkapikk tõi talle kirja. Vilgutasin akna taga punast sokki, panin kirja aknalauale, koos lugesime läbi: «Kingitusi saavad ainult head lapsed! Nägime, et sa jonnid. Kuula emme sõna, siis saad ka paki. Päkapikud.» 

Lapse reaktsioon oli: «Mul on nii hea meel, et päkapikult kirja sain!» Kas on normaalne, et selles vanuses laps sellisest kirjast aru ei saa? 

Hiljem lugesin uuesti üle, et «sa jonnisid, pakki ei saa». See võttis lapsel ilme tõsiseks ja ütles, et tahab ikka pakki. Seletasin edasi, et kui on edaspidi hea laps, siis saab – sellest vist sai aru, vähemalt käitus õhtul korralikult.

Samuti on igasuguse karistustega – kisab, peksab mööblit, isegi oma voodi ja tooli on ära lõhkunud! Mingeid järeldusi karistusest ei tee. Siin soovitatavat «räägi lapsega» tõlgendab tema kui mõttetut jutuvada ja naudib saadud tähelepanu. Ta ei kuula!

Probleemiks on ka igasugused hirmud, kus ta on mingi sündmuste käigu pannud oma fantaasias teise keskkonda, sellest välja mõelnud hirmutava loo ning on paanikas, ei söö ega maga. Näiteks lasteaias toimunud liiklusalasest teavitusest jäi talle meelde, et arstitädid ehk kiirabitöötajad viivad inimesi ära ja võivad emme ka ära viia. 

Kas see on normaalne?»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Auli Kõnnussaar:

«Kirja lugedes julgen arvata, et teie laps käitub täiesti normaalselt. Selles vanuses on normaalne, et laps tahab teha seda, mida just tema tahab teha. Lapse «mina» areneb ja see on väga vajalik aeg inimese arengus. Kui last karistada, siis on normaalne, et laps reageerib sellele protesti ja vihaga. Karistamine on võimu kasutamine ja see rikub kahjuks suhteid ning lapsele võib tunduda, et temast ei hoolita ja ta ei ole oluline oma vanematele. Iga laps vajab teada, et tema armastus on vastuvõetud.

Usun, et on täitsa normaalne ka see, kui laps rõõmustab, kui päkapikult tuleb kiri – sisu ei tundu esialgu tähtis, sest päkapikud on ju tavaliselt ikka toredad.

Normaalne on ka see, et teil vanemana ei ole alati kerge ja vahel murrab väsimus ja tüdimus ning tahaksite, et laps käituks just täpselt nii nagu teile sobib. Lapsed on aga eraldiseisvad inimesed ja neil on omad soovid ning kodurõõmu säilitamine on vahel suur kunst. Vanemaks olemine nõuab palju energiat ja on oluline, et leiaksite ka endale võimalusi, kuidas puhata ja teha asju, mis teile rõõmu ja energiat annavad.

Ütlen mõne sõna tunnete kohta. Laps käitub halvasti, kui ta tunneb end halvasti. Laps tunneb end halvasti, kui tal on kogunenud pinged või kui ta ei tea täpselt, millised on piirid. Vanem saab aidata lapse pingeid maandada, lastes lapsel toetavas õhkkonnas naerda, nutta, mängida ja mürada. Lapse pinged ei teki ainult probleemidest vaid ka loomulikul viisil arenedes – on asju mida tahaks, kuid veel ei oska jne.

Kirjutate, et soovitus «räägi lapsega!» ei aita. Rääkimine ei aita üldjuhul siis, kui lapsel on tugevad tunded ja pinged, millega ta ei oska üksi toime tulla. Sel juhul on lapse aitamiseks on vaja teda kuulata. On vaja luua mõistev ja rahulik õhkkond, kus laps tunneks, et tema tunded on vanematele turvalised. Proovige kuulata ja mõista seda, kuidas teie laps maailma tajub. Te võite tema tundeid ja soove mõista ka siis, kui teie enda arvamus asjadest on lapse omast erinev. Ja te ei pea lapsele kõike lubama, kuid te saate lubada tunda tal pettumust, kui ta ei saa kõike. Siis ei jää see pingena tema sisse ja ta õpib aina paremini pettumustega toime tulema. Agressiivsus tuleb sellest, kui laps ei oska oma pettumustega toime tulla. Pettudes on vahel vaja olla lihtsalt kurb, vahel on vaja oodata ja vahel on vaja midagi teha, et soovitut saada. Kui laps ei saa toetatult kurb olla, siis saab ta vihaseks ja seda nimetatakse jonniks. Jonn ei ole muud, kui lapse tahte arenemine, mis on eluks tegelikult väga vajalik. Oluline on, et laps õpiks nägema, kuidas tema käitumine mõjutab teisi inimesi. Inimestel on erinevad vajadused ja sellega arvestamine ei ole alati lihtne ka täiskasvanutele. Laps hakkab seda alles õppima. 

Erinevad hirmud on samuti väga normaalsed, sest lastel on hea fantaasia ja nad kuulevad ka ümberringi palju hirmutavat. Ka sel juhul on vaja kuulata, peegeldada ja suhtuda tõsiselt – «sa kardad, et arstid võivad ka ema haiglasse viia?» Laps hakkab selle peale tavaliselt edasi rääkima ja nii võib last pikalt lihtsalt kuulata. Hirmud vähenevad, kui laps saab neid endast välja rääkida. Last rahustab vanemast õhkuv rahulikkus ja usaldav hoiak. Kui laps küsib selgitusi, siis on hea väljendada oma nägemust ja seda kuidas näiteks arstid on selleks, et aidata.

Võtke rohkem aega, et segamatult kuulata ja mõista lapse maailma ja tundeid. See pealtnäha lihtne asi võib teha imesid!»