:format(webp)/nginx/o/2018/12/03/11624368t1h650b.jpg)
Kuidas tunneb ennast tänane lapsevanem Eestis, milline on ühiskondlik hoiak lapsevanemate ja laste kasvatamise suhtes ning kas lapsed ja lapsevanemad leiavad üksteise jaoks kiires elutempos aega? Nendele küsimustele üritab ajakirjas Märka Last leida vastuse Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistikaoskonna analüütik Mari Sarv vast valminud Lapse õiguste ja vanemluse uuringu tulemuste põhjal.
Käesoleval aastal läbi viidud Lapse õiguste ja vanemluse uuringu raames küsitleti üle Eesti 1110 last (4.-11. klass) ja 1248 täiskasvanut (18-74-aastast) sh 596 tänast lapsevanemat (0-17-aastaste lastega). Veebiankeetidele vastasid lapsed ja täiskasvanud endale sobivamalt, kas eesti või vene keeles. Küsitluses käsitleti lapse kuvandi, õiguste, ajakasutuse, abivajaduse, aga ka lapse ja vanema omavaheliste suhete ja lapse kasvatamise teemasid ja vanemluse toetamise vajadust. Uuringu tulemused ja raport avaldati 2. novembril, kogu uuringu aruandega on võimalik tutvuda sotsiaalministeeriumi kodulehelt (http://www.sm.ee/et/uuringud-ja-analuusid)[1].
Üldiselt eeldatakse enamasti lapsevanematelt teadlikkust ja oskusi last kasvatada ja lapse kasvatamisega seotud probleemidega ise toime tulla ning sellist mõtteviisi toetavad enim just alaealiste lasteta täiskasvanud. Kaks kolmandikku Eesti täiskasvanutest leiab, et iga lapsevanem peaks ise teadma, milline on õige viis lapsi kasvatada (76 protsenti pigem või täiesti nõus), veidi rohkem kui pooled, et iga lapsevanem peaks ise oma laste kasvatamisega seotud probleemidega toime tulema (58 protsenti pigem või täiesti nõus) ning et sõnakuulmatu laps näitab, et lapsevanem ei tule oma tööga toime (51 protsenti pigem või täiesti nõus). Sealjuures on lapsevanemate endi hoiakud võrreldes lasteta täiskasvanutega tagasihoidlikumad. Näiteks arusaamaga, et sõnakuulmatu laps näitab, et lapsevanem ei tule oma tööga toime, ei nõustu 51 protsenti lapsevanematest, samas kui alaealiste lasteta vastajate hulgas on mittenõustunuid oluliselt vähem (31 protsenti). Samuti ei nõustu 42 protsenti lapsevanematest väitega «Iga lapsevanem peaks ise oma laste kasvatamisega seotud probleemidega toime tulema», ilma alaealiste lasteta täiskasvanute hulgas on mittenõustunuid 10 protsendipunkti võrra vähem. Ühtlasi ilmneb hoiakutes sooline erinevus: mehed on naistest oluliselt sagedamini nõus väidetega, et iga lapsevanem peaks ise oma laste kasvatamisega seotud probleemidega toime tulema (pigem või täiesti nõus 66 protsenti meestest vs 49 protsenti naistest) ning et sõnakuulmatu laps näitab, et lapsevanem ei tule oma tööga toime (pigem või täiesti nõus 59 protsenti meestest vs 44 protsenti naistest).
Rõõm on tõdeda, et valdav enamik lapsevanematest rõõmustab oma laste üle ning on rahul oma pereeluga (91 protsenti). Samas tunneb arvestatav hulk vanematest aeg-ajalt vajadust saada rohkem aega iseendale (49 protsenti on seda sageli või mõnikord viimase aasta jooksul tundnud), on stressis või masenduses (43 protsenti), vajab abi ja tuge (30 protsenti) või tunneb, et lapsevanemaks olemise roll käib üle jõu (16 protsenti).
Kuivõrd lastega tegelemine on enam emade kanda, seda näitavad ka selle uuringu tulemused laste ja vanemate ühisest ajaveetmisest, siis Ilmselt on see ka põhjuseks, miks naised tunnetavad nii rõõmu oma laste üle kui ka vanemlusest tulenevat stressi oluliselt sagedamini kui mehed. Nii rõõmustab 94 protsenti emadest sageli oma laste üle, samal ajal kui isadest tunneb nii 86 protsenti. Üle poole emadest tunnistab, et on viimase aasta jooksul tundnud sageli või mõnikord stressi ja/või masendust (53 protsenti), samas kui isade puhul on sama tundnud vähem kui iga kolmas (31 protsenti). Samuti tunnevad emad palju tihemini, et vajaksid rohkem aega iseenda jaoks (57 protsenti) kui isad (39 protsenti). Naised on meestest sagedamini tundnud ka vajadust abi ja toe järele ning seda, et lapsevanemaks olemine käib üle jõu.
Lapsevanemaks olemisega seonduv stress väheneb vanusega. Näiteks kui 18-24-aastastest lapsevanematest on viimase aasta jooksul sageli või mõnikord tunnetanud stressi ja/või masendust 74 protsenti, siis 25-49-aastastest on nii vastanud 44 protsenti ja 50-74-aastastest 31 protsenti. Nooremad lapsevanemad, kellel on enamasti ka nooremas eas lapsed, tunnevad sagedamini, et vajaksid iseendale rohkem aega ning abi ja tuge. Veidi üle poole (53 protsenti) Eesti lapsevanematest on uuringule eelnenud aasta jooksul tundnud, et vajaksid lapsevanemana nõu ja abi, kuid pole teadnud, kuhu abi saamiseks pöörduda või pole söandanud seda küsida. Siingi ilmneb, et kõige enam vajavad laste kasvatamisel abi ja nõu noored emad.
Uuringu tulemuste kohaselt lapsevanemad hindavad oma teadmisi kesisemaks konfliktide lahendamise osas pereliikmete vahel (28 protsenti hindab oma teadmisi väheseks või puuduvaks), laste internetiohutuse osas (27 protsenti) ja jonniva lapse rahustamises (26 protsenti). Sealjuures hindavad laste internetiohutuse juures oma teadmisi erinevalt eesti ja muud keelt koduse keelena kasutavad ning erinevas vanuses lapsevanemad. Näiteks hindab umbes kolmandik (35 protsenti) muu koduse keelega lapsevanematest oma teadmisi puuduvaks või väheseks, samas kui eesti koduse keelega lapsevanematest arvab nii 23 protsenti. Teistest eristuvad ka 50-74aastased lapsevanemad, kellest samuti 35 protsenti hindab oma teadmisi internetiohutuse osas puuduvaks või väheseks, samas kui 18-49aastastest lapsevanematest arvab nii 23 protsenti.
Ootuspäraselt küsivad vanemad lapse kasvatamisega seotud küsimuste puhul nõu esmajärjekorras oma lähedaste käest (73 protsenti), loevad ka temaatilist kirjandust ajakirjadest – raamatutest (59 protsenti) või külastavad internetifoorumeid (63 protsenti). Samas ütleb umbes kolmandik lapsevanemaid, et pole seda kunagi teinud (27-36 protsenti). Lapsevanemad on küsinud nõu ka (pere)arstilt ja õpetajalt (58-59 protsenti on teinud seda ja 41-42 protsenti ei ole mitte kunagi). Harvem on õpitud tele- või raadiosaadetest (45 protsenti on ja 55 protsenti ei ole). Kõige harvem on abi saamiseks esitatud küsimusi internetinõustamise portaalides, kus vastavad küsimustele erialaspetsialistid (20 protsenti), samuti on pöördutud harvem psühholoogi või psühhiaatri poole (23 protsenti) ning osaletud lapse kasvatamisega seotud koolitustel (27 protsenti).
Lapse kasvatamisega seotud teemadel nõu või abi küsimise puhul on selge erinevus emade ja isade vahel: enamus viisidel on nõu või abi küsinud isad oluliselt harvem kui emad. Nii on erinevus emade-isade vahel nii lähedastelt nõu küsimises (emadest on teinud seda 79 protsenti, isadest 66 protsenti), temaatilise kirjanduse lugemises ajakirjadest – raamatutest (emad 76 protsenti, isad 62 protsenti) kui ka teemakohaste internetifoorumite külastamises (emad 70 protsenti, isad 56 protsenti) või nõu küsimises (pere)arstilt (emad 64 protsenti, isad 53 protsenti) või õpetajalt (emad 60 protsenti, isad 55 protsenti). Vaid tele- ja raadiosaadete kaudu õppimist on isad nimetanud natuke enam kui emad (emad 43 protsenti, isad 47 protsenti) ja harvem esinenud nõu küsimist internetinõustamise portaalidest, kus vastavad küsimustele eriala spetsialistid, on isad nimetanud seda viisi protsendipunkti võrra enam kui emad (emad 19 protsenti, isad 20 protsenti).
Enamus lastest ja vanematest leiavad üksteise jaoks aega ja ligi pooled lastest võtavad vähemalt kord nädalas koos oma vanematega midagi toredat ette. Nii lapsed kui ka vanemad ise hindavad, et emadega on lastel ühiseid ettevõtmisi sagedamini kui isadega. Samas tajub iga kümnes laps, et emal ei ole pea kunagi tema jaoks aega, kui laps teda vajab ning 13 protsenti lastest tunnevad samamoodi isa suhtes. Ka tahaks üle poole lastest oma ema või isaga rohkem koos aega veeta ja toredaid asju ette võtta (58 protsenti emaga ja 56 protsenti isaga).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et arvatavasti on uuringu tulemustest ilmnenud erinevused naiste ja meeste hoiakutes lapsevanema rolli osas, emade ja isade abi ja nõu küsimise kogemustes ja lastega koostegemistes, selgitatavad suuresti Eesti peredes valdava lapsevanemate rollide jaotusega. Näib, et sagedamini on n-ö põhilapsevanemaks ikkagi naine ja nii on emadel kanda ka sagedamini laste kasvatamise ja hoolitsuse koormus, ühtlasi on emadel siis ka enam nõu ja abi küsimise kogemust ja vajadust. Uuringu tulemused näitavad ka, et mehed on naistest enam seda meelt, et iga lapsevanem peaks ise oma laste kasvatamisega seotud probleemidega toime tulema. Selline hoiak mõnevõrra põhjendab, miks isad ei otsi nõu ja abi lapse kasvatamise teemadel. See aga ei tähenda, et isad ei vajaks lapsevanemaks olemisel tuge või nõu, enamus isasid ju ikka tegeleb oma lastega: matkab, meisterdab, õpib koolitükke jne. Kui võrrelda 2012. aasta küsitluse tulemusi 2018. aastaga, siis on märgatavalt kasvanud laste ja isade koos aja veetmine. Nii oli 2012. aastal vähemalt kord nädalas või sagedamini võtnud koos isaga midagi toredat ette 35 protsenti lastest ja 2018. aastal 46 protsenti. Ühtlasi oli kahanenud nende laste osa, kes ütlevad, et isal pole pea kunagi nende jaoks aega (2012. aastal arvas nii 22 protsenti lastest, 2018 aga 13 protsenti). Seega ka isasid peaks ja üha enam toetama lapsevanemarolli täitmisel, et veelgi paremini tagada lapsevanemaks olemise koormuse jaotust emade-isade vahel võrdsemalt.
Kommenteerib Ly Kasvandik, vanemahariduse ekspert
Eelpool välja toodud lapse õiguste ja vanemluse uuringu tulemused lähevad hästi kokku erinevate vanemlusprogrammide pakkumise kogemusega. Näiteks on 2-8-aastaste laste vanematele mõeldud «Imelised aastad» vanemlusprogrammi osalejatest ligi 80 protsenti emad ja 20 protsenti isad.
Samas on oluline, et võimalusel osaleksid programmis mõlemad vanemad, sest nii on kasu igapäevaste lapsekasvatuse olukordade muutmiseks peres oluliselt suurem. Vanemlusprogrammid pakuvad probleemidega toimetulekuks tõhusaid meetodeid ja kui lapsevanemad neid koos rakendavad, üksteisele tuge pakuvad, on muutus kindlasti suurem. Programmis osalevad vanemad saavad tuge ka teistelt osalejatelt. Üheskoos teiste vanematega murede läbi arutamine ja lahenduste otsimine saab nii tavapäraseks pereelu osaks. Vanemluse koolitustel esitatavad küsimused puudutavad sageli konflikte, mis tekivad lastele piiride seadmisel ja nendega kokkulepete sõlmimisel. Siinkohal ei piisa ainult teadmiste arendamisest, vaid vajalik on ka tõhusamata oskuste õppimine ja selleks on vanemluse koolitused hea võimalus. Kokkuvõtteks saab öelda, et nii emad kui ka isad vajavad esmalt mõningaid täiendavaid teadmisi lapse arengust ja seejärel ka tõhusamaid oskusi, et suuta paremini hakkama saada lapse tähelepanu probleemide, jonnihoogude jt käitumisprobleemidega. Kõik algab lapsega heas kontaktis olemisest ja suutlikkusest head suhet lapsega tema kasvades ka hoida. Kui on hea kontakt, siis on ka kergem sõlmida kokkuleppeid ja ennetada lapse sobimatut käitumist. Kergemini õnnestuv piiride seadmine ja lapse arengu toetamine võimaldab lapsevanemal veelgi rohkem nautida vanemaks olemist ja vähem tunda vanemlikku stressi.
Ühe võimalusena saavad vanemad teadmisi juurde ammutada vanemlust käsitlevalt internetilehelt www.tarkvanem.ee, kus vanemale oluline info on jagatud nii lapse vanuse järgi, kui ka oluliste teemade järgi. Tänaseks on tarkvanem lehekülg avatud nii eesti kui vene keeles.
Vaata ja tutvu:
Käesoleva artikli koostamisel on kasutatud Lapse õiguste ja vanemluse 2018 ja 2012 uuringute tulemusi ja 2018 avaldatud uuringu raportit. Raporti viide: Anniste, K., Biin, H., Osila, L., Koppel, K. ja Aaben, L. (2018). Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018. Uuringu aruanne. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.
Mari Sarv on Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistikaoskonna analüütik, tegeleb peamiselt lastekaitse ja hoolekandealaste andmete ja uuringutega. Ühtlasi koordineeris ta Lapse õiguste ja vanemluse uuringu läbiviimist 2018. aastal ja osales selle läbiviimisel ka 2012. aastal.
Ly Kasvandik töötab Tervise Arengu Instituudis perede ja vanemahariduse valdkonna juhina ja on oma töös spetsialiseerunud lapsevanematele suunatud teenuste rakendamisele. Samuti tegeleb Ly lapsevanemate koolitamisega ja on vanemlusprogrammi «Imelised aastad» grupijuht.
[1] Uuringu tellis Sotsiaalministeerium. Uuring on valminud Euroopa Regionaalarengufondist Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamise programmi (RITA) tegevus 2 «Teadmistepõhise poliitikakujundamise toetamine» rahastamisel. Uuringu tööd teostas Poliitikauuringute Keskus Praxis.