Nagu isegi kirjutate, on 3-aastase jonnikisa väga eakohane nähtus. See käib lapse arengu juurde ning see aeg tuleb üle elada. Kui saate piirid paika, siis ei ole ka hirmu, et lapsest tulevikus asja ei saaks Aga jällegi - see aeg tundub lõputu, kui Te enda jõuvarude eest ei hoolitse.
Jonniga hakkama saamisel peab arvestama, et mina-sõnumid on küll asjakohased, kuid ainult neist ei piisa. Lapse areng on kord juba selline, et ta ei suuda ennast pidurdada nagu täiskasvanu ning oma emotsioonidega toime tulla. Näiteks on väga hea, kui saate jonniva lapse teise tuppa või kuhugi rahulikku kohta rahunema viia. Tuleb vaid jälgida, et see koht ei saaks karistuse kohaks vaid rahunemise kohaks ning seal ei oleks lapsele ohtlikke asju (teravaid esemeid, lauanurki jne).
Tutistamine, laksu andmine või karjumine on küll näiliselt toimivad asjad, kuid kahju, mida selline kasvatusviis teeb, on vanemate jaoks tihti varjatud. Näiteks võib tutistamine lapse jonni küll hetkeks lõpetada, kuid selle taastekkimise võimalus aina suureneb. Seda kahjuks vanemad sageli ei tea märgata. Nii et puhkus ennekõike ja siis alles asuge uute kasvatusnippide leidmisele.
Nüüd ka mõned raamatud, mis on kiiresti loetavad ja lihtsad. Siin leidub mitmeid kasulikke nippe jonniga toime tulekuks.
- Eileen Hayes «Jonn». Lapse tunnete mõistmine ja nendega toimetulek. Sinisukk 2003.
- Jo Frost «Superlapsehoidja». Kuidas tuua lapses esile tema parimad omadused. Tänapäev 2008.
- Susanne Gottlieb «Õrn iga». Kuidas kasvatada kolmeaastast last, Odamees 2005.
- Ja muidugi Gordoni «Millist last tahate teie?»