Justin Petrone: sõnagi lausumata

Nutiseade. Foto: KIRILL KUDRYAVTSEV/AFP

Kohvikust koju minnes otsustasin vanalinnas otseteed kasutada. Seal on väike parkimiseks mõeldud hoovitee – just selline koht, mille kirjeldus kõlab palju põnevamalt, kui paik ise tegelikult väärt on. Mõned hüljatud pesunöörid, mõned lagunenud, grafitiga kaetud garaažid. Aasia restorani kõrval seisab tuttavlik kuju, nepallasest kokk oma eksootilise peakattega, pahvides sigaretti ja põrnitsedes telefoni. Siis tegin peatuse juuksuri akna taga. Seal istus mõnusalt tahapoole nõjatudes toolil peegli ees blond naine, kellel värviti juukseid. Ta libistas sõrmedega üle oma nutiseadme ja ka otse tema taga seisva brüneti juuksuri silmad olid samale ekraanile kinnistunud. Nad olid teineteisele nii lähedal ja samal ajal ometi nii kaugel.

Tänapäeva inimeste vahel eksisteeriv distants hämmastab mind endiselt ka sel rahulikumaks muutuval aastaajal, mil, nagu eestlased ütlevad, on kottpime – justkui enamik neist teaks, mis tunne on olla kotti pistetud. Ma ärkan pimeduses ja olen õppinud seda nautima. Ma süütan mõne küünla ja sean need aknale. Küünlaleegis ja selle väreluses on midagi eriliselt rahustavat. Siis teen tassikese rohelist teed ja panen mängima mõne vana bluusiloo, ikka ainult küünlavalgel. Võiksin elektrivalguse ka sisse lülitada, aga ei taha. Tahan olla pimedas. Tahan suhelda.

Just sel ajal, mil inimesed viibivad veel poolel teel unemaailma ja ärkveloleku vahel, tunnen, et käes on parim hetk tõelist eluenergiat välja kutsuda, sellega suhtesse astuda. See liugleb minu ja teiste – nii ma vähemalt kujutan ette – valgete nagu värske lume lendlevad räitsakad ja hingestatud vaimulaadsete olendite vahel. Arvasin pikka aega, et kogu suhtlemine saab olla ainult verbaalne, tänapäeval ka digitaalne. Kõik kujutas endast sõnumit, vastust, igapäevast kohese rahulolu sasipundart. Kogu mõtestatud suhtlemist sai pöidlaga viibates läbi kerida, kõiki tundeid, mõtteid, ideid, ihalusi oli võimalik välja trükkida. Kuid oma varahommikuste avanemistega olen mõistnud, et kõige tähtsamad asjad on need, mida kunagi välja ei öelda. Need on meie sees varjul ja koguvad seal vaikselt jõudu.