Lastega Marbellas: inimene harjub kõigega

Linnapuhkus Patricku ja Lennartiga Frigilianas: nädalavahetusi sisustada on siin imelihtne, sest ilma üle ei saa iial kurta. Foto: Cathlin Tohver

Kolm tundi lastega juuksuris, homöopaatiline köharavi, ise külgehakkav hispaania muretus (ja keel) – inimene ju harjub. Eesti elu ja uudised muutuvad võõrsil elades üllatavalt kiiresti võõraks ning abikaasa saab järsku väga armsaks.

Darwin leidis, et liikide edasi eksisteerimiseks peavad nad kohanema. Oma elu sellega võrrelda oleks vist liiga dramaatiline, kuid väikest paralleeli ma siin näen. Oleme alles kaks ja pool kuud Marbellas elanud, aga olen vist kohanenud juba päris hästi: Eestit ei igatse ja igapäevased toimetused sujuvad.

Olen leidnud palju sellist, mis meeldib mulle siin väga, aga muidugi on ka üht-teist, mis ei sobi üldse. Proovin teadlikult kohaneda. Püüan aktsepteerida kohalikke tavasid, jälgin huviga eluolu ja vaatan, mida head saab sealt üle võtta. Olen avatud uuele, mida elu toob.

Enamiku minu ajast täidavad lapsed ja kõik, mis nendega seotud. Kui nemad on õnnelikud, olen ka mina rahul. Praegu ongi tunne, et tegelikult pole ju vahet, kus ma elan, mina sahmin ikka oma laste rütmis. Siin on mõneti lihtsam kui Eestis. Eriti just väikeste lastega: pole vaja neid riidesse toppida ega nii palju haigustega tegeleda. Kui iga päev on õues suviselt soe ja päike paistab, on ka olemine kergem ja meel helgem.

Uues keskkonnas puutun paratamatult kokku vanade teemadega, aga uuel moel. See paneb mind juurdlema, kas see, mida olen alati millegi kohta arvanud, on ikka kõige õigem lähenemine.

Käisin Claraga esimest korda siin arsti juures. Võtsin selle käigu ette, kui pikaleveninud köhale lisandus palavik. Eestis oleks arst teinud vereproovi, ilmselt ka kopsupildi ja ehk veel midagi. Kaasa oleksime saanud nimekirja rohtudest, mida sisse võtta ja peale määrida. Siin vaadati laps üle ja kästi võtta ühte siirupit. Arst ütles, et paari päevaga läheb paremaks.

Apteegis selgus, et see on homöopaatiline siirup. Olen hiljem kuulnud, et laste ravi ongi siin peamiselt homöopaatiline ja apteegid müüvadki palju just neid ravimeid. Claral kestis kolm päeva kõrge palavik ja siis äkitselt oli ta täiesti terve. Seega hakkasin kahtlema, kas peame lastele nii palju ravimeid andma või lähevad haigused kuidagi ise üle. Aga eks siin ole ka hoopis teine kliima ja päike, mis on vist peamine ravivahend. Ei tea.