Eripedagoogid varajasest märkamisest: lapse arenguline eripära võib olla nii miinus- kui ka plussmärgiga

Foto: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Scanpix

Varajane märkamine on märksõna, mida võib reeglina leida (haridusliku) erivajadustega lapsi puudutavatest kirjutistest ja aruteludest ning seetõttu tundubki vahel nagu antud teemal polegi enam uusi mõtteid välja käia. Teemat on nii erialases kirjanduses kui ka meedias käsitletud pikalt ja palju. Rajaleidja eripedagoogid selgitavad Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last, kuidas lapse arengu eripärasid võimalikult vara märgata.

Varajasest märkamisest on saanud tõusev trend eelkõige ühiskonna parema teadlikkuse toel: pedagoogid on paremini kursis võimalike arenguliste või käitumuslike eripäradega, mis võivad viidata teatud liiki psüühilistele või arengulistele häiretele ning vanematel on rohkem võimalusi, kasutamaks erinevaid otsingukanaleid ja materjale.

Ühiskond on küll orienteeritud märkama lapse vajadusi, kuid paraku näib hüppeliselt tõusnud teadlikkuse valguses, et  tihti on fookus vajadustelt kandunud üle (eri)vajaduste ülemääraseks diagnoosimiseks.

Kelle ülesandeks on last märgata?

Esmased eripärade märkajad on lapsevanemad, pedagoogid ning perearstid, sest erisused võivad ilmneda nii lasteaias, kodus, mänguväljakul kui ka arstivisiidil. Esmaste signaalide märkamine on oluline, aitamaks last ning teda ümbritsevat võrgustikku võimalikult vara, ent seejuures  tuleks vältida ennatlikku sildistamist. Erivajaduste diagnoosimisel ning väljaselgitamisel on oluline, et eripärad esineksid nii kodus, õppeasutuses kui ka teistes olukordades, et välistada asjaolu justkui lapse probleemne käitumine võiks olla tingitud teda ümbritsevast keskkonnast. Mustvalge mõttelaad ning seisukohavõtt võib viia fookuse lapse abistamiselt hoopiski ebapädeva ning varajase diagnoosimiseni, mis teeb lapsele ja lapsevanemale pigem kahju kui kasu.

Paneme rõhku lapse individuaalsele arengule

Vaatamata arengulistele verstapostidele on iga lapse areng individuaalne ning kui see ei kattugi üks-ühele õpikus esitatud üldteada normidega, siis enne rutlike hinnangute andmist tuleks välja selgitada lapse isiklik arengupotentsiaal ning teda abistavad meetmed. Tihtilugu võidakse lapsi, kes ei vasta arengulistele normidele, tembeldada erivajadusega lapseks enne sobivate tugiteenuste ning -meetmete rakendamist, mis tooksid positiivseid tulemusi. Nende meetmete ja kohanduste plaanimisel tuleks keskmes hoida lapse individuaalsed vajadused ning anda lastele aega kasvamiseks ja arenemiseks.

Lapse individuaalne areng asetatakse tähelepanu keskpunkti näiteks enne koolikohustuse täitmise algust, sest siis tuleb välja selgitada, kas laps on saavutanud kooliküpsuse. Lapse akadeemilised oskused võivad olla eakohased, ent lapse tähelepanu- ja keskendumisvõime grupis võib olla nõrk. Sellisel juhul ei saa last lugeda kooliküpseks lapseks, kellele tuleks automaatselt soovitada õpet väiksemas klassikollektiivis. Ka ei saa talle koheselt omistada aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Koolikohustuse täitmise alguse edasi lükkamine on lihtsalt lapse võimalus küpseda ning areneda omas tempos, olemaks tubli koolilaps nt aasta pärast, kui ta selleks valmis on.

Tihtilugu võib lapse probleemide põhjuseks ollagi teatud arenguline eripära, mis võrreldes eakaaslastega takistab tal  samaväärselt toime tulla. Vahel võib lapsest aru saamiseks abi olla diagnoosist, et mõista, mis põhjusel teatud eripärad esinevad ja milline oleks lapse jaoks sobiv abistamise viis. Vaatamata diagnoosimise vajalikkusele tuleks põhitähelepanu jätkuvalt hoida lapse abistamisel, õppetöö individualiseerimisel ja vajalike tugiteenuste osutamisel, et mitte last ja lapsevanemat mööda raviasutusi jooksutada, leidmaks kinnitust hüpoteesile justkui esineksid lapsel arengulised eripärad. Arenguline eripära võib olla nii miinus- kui ka plussmärgiga, sest osa lapsi võivad areneda võrreldes eakaaslastega kiiremini ning sellest võib olla tingitud olukord, kus kasvukeskkond ei toeta lapse andekust.

     Võtteid arengulise eripäraga lapse abistamiseks:

1. Leia üles lapse tugevused. Anna positiivset tagasisidet.
2. Tugevustele toetudes planeeri uue oskuse õpetamine osaoskuste kaupa.
3. Anna selgeid signaale käitumismudelite kinnistamiseks.
4. Väljenda end lühidalt.
5. Järjekindlus ja kordamine on tõhus meede.

    Andeka lapse toetamiseks:

1. Toeta erinevaid võimeid, tõstes ülesannete raskusastet, et säiliks õpihuvi ja motivatsioon. Korduste arv ei toeta arengut vaid tõstab vilumust.
2. Teadmistega peab saama midagi teha – selleks õpeta last looma seoseid.
3. Intellektuaalsed võimed peavad arenema kooskõlas emotsionaalse ja sotsiaalse arenguga.
4. Pidagem meeles, et andekas laps on eelkõige laps.
5. Diferentseeritud õppematerjal hoiab sidet kaasõppijatega.

Kui lapse individuaalne areng osutub takistuseks

Kõne ja keelearengu häire põhjal on õpiraskus prognoositav. Kui lapsevanem kuuleb oma lapse kõnet ja võrdleb seda tahtmatult eakaaslaste kõnega, siis ta võib selles märgata erinevusi. Oluline on valmisolek oma lapse kõne toetamiseks. Asjakohaseid mõtteid ja võtteid saab nt lasteaia õpetaja käest, kelle erialane ettevalmistus võimaldab anda nõu kõne arendamise teemal. Vajadusel tuleks laps suunata lasteaia tugispetsialisti, nagu logopeedi või eripedagoogi, juurde. Varajane märkamine annab niisiis võimaluse korrigeerida lapse kõne- ja keelealaseid oskusi, mis omakorda aitab ennetada prognoositavate õpiraskuste süvenemist. Õigeaegne ning süsteemne abi toetab lapse arengut.

Mõtteid kõne ja keele arengu toetamiseks

1. Reageeri lapse sõnumile, mitte selle edasiandmise viisile.
2. Anna lapsele rääkimiseks aega, väldi võistlusolukordi.
3. Ära lõpeta lapse lauseid.
4. Korda või sõnasta ümber lapse öeldud lauseid. Näita, et sa mõistsid last.
5. Ära palu aeglasemalt kõneleda, sellest pole olulist abi.

Juhul kui koolis on märgatud lapsel esinevaid  ajutisi või püsivaid õpiraskuseid, tuleks esmalt tagada lapsele esmatasandi abi nagu tugispetsialistide teenuse osutamine, individuaalse õppekava alusel õppe jõukohastamine ja individualiseerimine. Lapse arengupotentsiaali saab toetada eelkõige lapse erisustega arvestades, õpet diferentseerides. Esmane märkaja õppetöös peaks olema õpetaja, kes oskab lapse arengutaset ülejäänud klassikollektiiviga võrrelda. Juhul kui esmatasandi abi ei taga lapsele piisavalt tuge, tuleks lapsevanem suunata erialaspetsialistide poole, et paremini sekkumisplaani kavandada.

Kõigest kuumavereline või tõepoolest hüpik?

Temperamenditüübid pärinevad teadusliku psühholoogia eelsest isiksuseteooriast. Temperamentsed inimesed ehk koleerikud on iseseisvad, ambitsioonikad, otsustavad ja eesmärgile orienteeritud, kuid lapseeas koleerikuid eristab teistest temperamenditüüpidest asjaolu, et nad on tihtilugu rahutud, agressiivsed, ärrituvad, aktiivsed ning impulsiivsed. Võttes aluseks koleeriku temperamenditüübi, saame me iseloomu kirjelduse, mis viitab aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) esinemisele. Seetõttu võib ekslikult või ennatlikult eeldada, et lapse käitumuslikud eripärad on tingitud häirunud psüühikast või aju biokeemilistest eripäradest, mitte isikuomadustest.

Erinevalt koleerikust võivad flegmaatikud olla passiivsed, oma tegevustes aeglased, vahel madala pingutusvõimega, omas maailmas elada eelistavad. Nimetatud tunnusjooned on samuti sarnased ATH alatüübile, mis esinevad ilma impulsikontrollihäireta. On üpriski keeruline välja selgitada täpset määra, kui palju lapsi kannatab ATH all, aga erinevate andmete põhjal jääb see protsentuaalselt umbes viie kuni kümne protsendi vahele.

Varajase märkamise aspektist vaadatuna on oluline lapse eripärade jälgimine ning väljaselgitamine, ent taaskord tuleks sildi kleepimisega ettevaatlik olla. Üldine suund on ATH-d enne koolimineku iga mitte diagnoosida. Erandiks on juhud, mil lapse käitumine on iseendale ohtlik, mistõttu vajab käitumise korrigeerimine ravimipõhist sekkumist. Juhul kui laps pole iseendale ohtlik, on olulisel kohal pedagoogilis-psühholoogilised võtted ning nn kastist välja mõtlemine.

Mõtteis tuleks hoida, et esmatähtis ei ole, mis lapsel viga on, tähtis on see, kuidas saame teda aidata.  Abistamist saab kindlasti võtta ka kui õpetaja või lapsevanemana kasvamise võimalust – tundkem uudishimu ja küsigem endalt, mida saan mina lapse jaoks ära teha, kuidas aidata, kas õppida ehk uusi võtteid, metoodikaid. Tähtsal kohal on esmalt eneseregulatsioonivõtete arendamine, käitumise tugikava koostamine ja rakendamine, võimalusel vaikuseminutite jt sekkumismeetodite rakendamine. Kui nende meetmete õigepärasest rakendamisest pole kasu, peaks pöörduma erialaspetsialistide poole.

Tähelepanu ja keskendumisraskusega, kuid ülienergilise lapse abistamiseks:

1. Hoia keelud, käsud, juhised lühidad.
2. Pilt on selgitusele toeks.
3. Luba energilisel lapsel liikuda, seista, tuua, viia, jagada.
4. Paku kohest tagasisideprotsessi, aga mitte tulemuse kohta.
5. Väldi paha lapse maine kujundamisele kaasa aitamist.

Kas kõik on autistid?

Statistika alusel on autismispektri häire (edaspidi ASH) diagnoosimine ülemaailmselt, võrreldes eelmise sajandiga, hüppeliselt kasvanud. Seda on seostatud nii paremate diagnostiliste vahendite olemasoluga, ASH laste osakaalu suurenemisega ning pedagoogide ja  lapsevanemate parema teadlikkusega.

Vaatamata autistlike laste osakaalu suurenemisele võib ekslikult eeldada, et lapse ülitundlikkus kergele või mitteoodatud puudutustele, kõrgele ja sagedasele häälele, visuaalsele stiimulile või kindlale maitsele või lõhnale, sarnaneb ASH sümptomaatikale. ASH lastel ilmneb samuti sensoorseid eripärasid, ent populatsioonis esineb ka indiviide, kes on  ülitundlikud ilma pervasiivse arenguhäire muude tunnusteta.

Sensoorne integratsioon on meeleelunditest (nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine jne) saadetava informatsiooni töötlemisprotsess ajus. See protsess toimub erinevates sensoorsetes süsteemides ja tähendab närvide koostööd informatsiooni koordineerimisel ja õigesti suunamisel.  Sensoorselt ülitundlik laps võib sarnaselt ASH-ga olla eripärase suhtlusstiiliga, toidu suhtes valiv, kergesti ärrituv, tundlik teatud helidele, reageerides ärritusele valutundega nt kiljudes,  ja olla  häiritud teatud lõhnadest. Lapse reageering valuaistingule lähtub tema temperamenditüübist, ent ülitundliku lapse reaktsioonid võivad olla sarnased nii aktiivsus- ja tähelepanu kui ka autismispektri häirega lapse omale.

Piltlikult öeldes teeb sensoorselt ülitundlikele lastele välispidine maailm haiget. Lapse käitumine eristub lastekollektiivis ja tema käitumine võib teisi, nii lapsi kui ka täiskasvanuid, häirida. Varajasi märkajaid on sel juhul mitmeid. Paraku ei ole võlukepikest ega –rohtu, mis teeks ülitundlike laste elu kergemaks ja talutavamaks. Lapsi aitavad ainult pedagoogilis-psühholoogilised võtted, keskkonna kohandamine ning avatud mõtlemine. Varajane diagnoosimine antud juhul kasu ei too, küll aga eripärade märkamine ning sekkumine.

Kohanemisraskustega ülitundliku lapse abistamiseks:

1. Anna talle vajaminev aeg kohanemiseks.
2. Jälgi, et õpipaik oleks võimalikult turvaline
3. Ära tee ootamatuid ümberkorraldusi päevaplaanis.
4. Hoiata muutustest piisava ajavaruga.
5. Kinnita sõnum üle piltmaterjaliga.

Laps on kodu peegel

Osa käitumuslikke probleeme võivad olla tingitud lapse kodusest keskkonnast ning sealsest heaolust. Tihtilugu võib lapsevanema impulsiivne käitumine üle kanduda lapsele: laps õpib matkimise teel. Nõnda võivadki teised täiskasvanud ekslikult eeldada, et laps on impulsiivne ja hädas eneseregulatsiooniga, kuigi probleemi juured on mujal.

Keskendumis- ja tähelepanuraskused võivad olla tingitud sellest, et lapsel on mure, mistõttu on tema mõtted mujal ja olek hajevil. Tihtilugu võivad kurbustunde tekitajaks olla perekondlikud või sõprussuhted. Keskendumisvõimet mõjutab oluliselt ka toitumus – kas laps on söönud hommikusööki või ta on vahetunnis puhvetist soetatud kommipaki sisu ühe ampsuga alla neelanud.

Antud kontekstis on varajase märkamise võtteks lapsega rääkimine: märkaja ülesandeks on leida sobiv moment, et lapsega privaatselt suhelda ja vestluse käigus jõuda probleemideni, millele soovime lahendust leida. Tõsisemate probleemide korral tuleks laps (ja vajadusel ka pere) suunata psühholoogi või lastekaitse poole, et lapsele oleks tagatud vajalik abi või tugi, ent vahel piisab ka sellest, kui keegi lihtsalt last tähele paneb, märkab ning annab lapsele signaali, et ta pole oma murega üksi.

Kuigi mure märkamise järgselt on tegutsemine ülioluline, pole alati ilmtingimata vajalik intensiivne sekkumine – lapsele võib anda võimaluse elada läbi oma emotsioone, olla pisut kurb või hajevil, kui ta end nii sisimas tunneb. Emotsioonid annavad lapsele reaalsustaju, et kõik ei olegi alati laitmatult hästi ning see on igati normaalne.

Kuidas teha end kuuldavaks?

Kui ilmneb, et lapsel esinevad teatud eripärad, mis ei võimalda tal tegutseda ja õppida teiste lastega võrdväärsetel alustel, tuleks sellest lapsevanemat teavitada. Esimese info vastu võtmine võib lapsevanemale mõjuda ka šokina: esineda võib leinaprotsessile omaseid sümptomeid nagu pettumus, vastupanu ja teiste süüdistamine, mis päädivad olukorraga leppimises ja abi otsimises. Lapsevanemale info taktitundeline edasi andmine on omamoodi peen kunst ning esmase info vahetamiseks tuleks leida lapsevanemaga privaatsem hetk, nt arenguvestluse ajal, kui kõnealune laps ega teised lapsed pole kuuldeulatuses.

Ühiskonna ja pedagoogide kasvanud teadlikkus on mõistagi positiivne nähe, kuid samal ajal tuleks meeles hoida, et diagnostilised vahendid ning diagnoosimise õigus on jätkuvalt kliinilistel meeskondadel. Pedagoogilise personali eesmärk on lapse märkamine, tema käitumise ja eripära kirjeldamine, mitte seostamine konkreetsete diagnoosidega. Lähtuvalt lapse individuaalse arengu printsiibist, ei tohiks lapsevanemaga suheldes võrrelda tema lapse arengut teiste laste omaga, vaid kasutada nn pehmemat keelekasutust nagu „Mulle tundub, et… Mulle on jäänud selline mulje, et…“. Pedagoogilise personali ülesanne on pakkuda abi, tuge ning vajadusel suunata lapsevanem abi saamiseks tugispetsialisti poole (nt logopeed, eripedagoog).

Kokkuvõtteks

Varajane märkamine on oluline eelkõige lapsele sobiva tugispetsialisti abi, õppemetoodika ning teiste kohanduste välja selgitamiseks, et toetada lapse individuaalset arengut. Varajane märkamine ei võrdu varajase diagnoosimisega ega sildistamisega: lapse ja pere toetamine peaks tuginema mõistmisel ja teaduspõhistel lähenemistel, aga mitte hinnangutel.

Muutus algab eelkõige meist endist, olgu tegu lapsevanema, pedagoogi või tugispetsialistiga – meie mõistvast ja empaatiliselt suhtumisest on enam kasu kui rutlikust diagnoosimisest. Keskenduma peaks sellele, kuidas minna edasi ja mida saaksime lapse heaks ära teha. Nendele küsimustele vastamiseks ja abi saamiseks on võimalik pöörduda kas haridusasutuse tugimeeskonna või maakondliku Rajaleidja keskuse poole.