Ema süda valutab: teismeline tütar läheb hukka ja ma ei saa muud kui pealt vaadata

Foto: Ian Lishman / Panthermedia / Scanpix

«Olen väga mures ja õnnetu, sest tunnen, et olen midagi väga valesti teinud. Lühidalt on olukord selline, et 15-aastaseks saav tütar, kes õpib 8. klassis, on muutunud kõigi oma kohustuste suhtes ükskõikseks – valetab, eirab korraldusi, suitsetab salaja ning ilmselt mingis seltskonnas tarbib ka alkoholi,» kurdab ema Perekeskus Sina ja mina nõustamiskeskkonnas.

«Kogu lugu on keeruline ja raske meile mõlemale. Tunnen end nii abitult, olen mures ja samas ei mõista midagi teha ega kusagile pöörduda. Kas koolides on nõustajaid? Ka väikelinnade koolides? Klassijuhatajaga on tal suhted ka pingeliseks läinud, samas pole minule õpetajast muud abi, kui et kuulen, mis olukord on. Nõu ta mulle anda ei saa.

Kus on sellised nõustajad, kelle poole koos tütrega võiksin pöörduda? Ma üritan keelata, nõuda reeglitest kinnipidamist jne, aga samas pean ma tööl käima ning ei saa olla pidevalt kodus. Töötan haiglas, olen sageli ka öösiti kodust ära. Ja samas ei aita ka kodus olemine, neiu lihtsalt ei kuuletu.»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Auli Kõnnussaar:

«Saan aru, et soovite tuge ja abi, kuna olete mures tütre käitumise pärast. Tunnete, et ta ei kuuletu enam teile. Küsite, kust leida nõustajaid, kelle poole tütrega pöörduda. Koolides võiksid olla nõustajad küll, kuid paraku igas koolis ei ole. Ma usun, et te saate koolist uurida, kas seal on psühholoog. On olemas ka õppenõustamiskeskused üle Eesti. Võimalusel võiksite pöörduda oma maakonna õppenõustamiskeskusesse, kus töötavad erinevad spetsialistid ning nende hulgas ka psühholoog.

Selleks ajaks, kui laps on saanud 14-15, on kasvatamise töö juba tehtud ning tegelikult pole võimalik enam last kuuletuma panna. Ta peab ise leidma tee oma tõelise minani - oma tee elus. See aeg on vanemale keeruline, kuid veelgi keerulisem on see aeg noorele endale. See on arenguperiood, mis tekitab noores suurt segadust ja ebakindlust. Iga noor vajab sel ajal suurt toetust, isegi kui jääb mulje, et see on viimane asi, mida ta tahab.

Kirjast ei selgu, mis paneb teid tundma, et olete midagi valesti teinud. Selles vanuses lapse puhul on normaalne, et ta laseb järjest enam oma vanematest lahti ja tunneb muu maailma vastu huvi. Selles vanuses on sõpradega suhtlemine eriti oluline. Noorel on vaja avastada, kes ta ise tegelikult on. Ta hakkab aina rohkem avastama oma eelistusi, oma isiksust jne. Ta hakkab muutuma iseseisvamaks ja see ei pruugi esialgu välja paista sellisena, millega vanem rahul oleks. 

Kahjuks kaasneb eneseotsingutega tihti alkohol või tubakas ning muud riskikäitumised, kuid mida rohkem noor tajub aktsepteerivat toetust, seda kiiremini ta suudab riskikäitumise seljataha jätta ning muude plaanidega edasi minna. Selleks, et laps sellises segaduses võimalikult hästi toime tuleks, vajab ta üle kõige toetavat vanemat. Vanemat, kellel on küll oma selged väärtused, kuid kes vähemalt püüab lapse vajadusi aktsepteerida. Vanemat, kes aktsepteerib lapse tehtud vigu ning lubab lapsel endal valikute tagajärgedega silmitsi seista. Vanemat, kes on vajadusel kättesaadav, kuid mitte pealetükkiv. Vanem ei pea aktsepteerima alkoholi tarbimist, kuid ta võiks aktsepteerida segaduses ja eneseotsingutes olevat peatselt täiskasvanuks saavat inimest.

Hea suhte vastand on võimu kasutamine. Võimu kasutamise tulemusena lapsed küll kuuletuvad, kuid ei arene terviklikeks isiksusteks, kes oleksid võimelised ise endale sobivaid valikuid elus tegema. Pealegi on võimu kasutamine selles vanuses päris keeruline, sest tasud ja karistused peaksid olema juba tõeliselt suured, et need lapsele mõjuksid. Lapsed võivad lihtsalt kodust põgeneda. Huvitav on see, et mida vähem vanem võimu kasutab ning selle asemel üritab taastada aktsepteerivat suhet, seda suuremaks muutub tema tegelik mõju lapsele. Kui laps tunneb, et vanem ei suru oma tahtmisi ja tõekspidamisi peale, tekib hoopis suurem võimalus, et laps kuulab vanema arvamust.

Mida siis teha? Esiteks, kui näete, et laps on tusane või pahas tujus, siis kuulake ja olge tema jaoks olemas. Ei ole vaja õpetada ega lohutada. Lihtsalt kuulake, vaadake ja peegeldage tagasi. Näiteks: «Sul ei ole isu rääkida praegu», «Sul on midagi halvasti läinud täna», «Sinu jaoks ei ole need kooliasjad praegu olulised». Selle peale võib laps hakata edasi rääkima ja teie ikka ainult kuulake ja peegeldage. Kui laps ütleb midagi, mis teid hirmutab või vihastab, siis püüdke ikkagi mõista olukorda lapse silmade läbi. Te võite küll öelda: «Minul on selles asjas teistsugune arusaam, kuid ma tahan püüda sinust aru saada». Pole vaja üritada teda enda moodi mõtlema panna, kuna see lükkab teda veel rohkem eemale.

Kui teil endal on tugevad emotsioonid, siis paluge, et laps leiaks sobiva hetke, et teid kuulata. Kasutades mina-keelt, rääkige siiralt oma tunnetes ja sellest, kuidas lapse käitumine teid mõjutab. Jätke kõrvale see, kuidas tema käitumine tema enda elu võib tulevikus mõjutada. Püüdke aru saada, mida te ise hetkel vajate. Lastele/noortele ei meeldi kuuletuda, kuid nad võivad aidata oma vanemaid meelsasti, kui vanemad väljendavad oma vajadusi. Tihti lapsed ütlevad, et vanemad ei ole tegelikult oma tunnetest rääkinud. Lapsed vajavad näha oma vanemaid kui isiksusi, kellel on oma väärtused ja vajadused, oma rõõmud ja mured. Võite mõelda, mis teid rõõmustab teie tütre juure ja mis teid rõõmustab elus üldse. Kindlasti oleks teie tütrele suur kingitus kuulda, mis teid rõõmustab tema olemises ja tegemistes. Usun, et tajute hetkel vaid suurt muret tütre kooli ja tuleviku pärast, kuid soovitan võtta aega ja mõelda, mille poolest on tema olemasolu teie jaoks olnud kingitus. Vahel võib sellest rääkimine tuua väga üllatavaid ja meeldivaid pöördeid lapse ja vanema suhtes.»