Advokaat selgitab: millisel juhul võib vanem kulutada lapse (tasku)raha?

Foto: Fabrice Michaudeau / PantherMedia / Scanpix

Eesti majandusel läheb hästi ning ühes sellega kasvavad eestlaste elujärg ja majanduslikud võimalused, kirjutab vandeadvokaat Liis Mäeker Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.

See peegeldub hästi bensiinihinnas, mis on rekordkõrgusel, kuid millele vaatamata ei vähenda inimesed tarbimist. Vastupidi, kasvab uute autode pealetulek, kasvab ka ummikute arv ja kestvus. Hea elujärg on aga vaid näiline. Statistikaameti andmetel oli 0‑17-aastaste materiaalse ilmajäetuse määr 2017. aastal 10,7 protsenti ja seda koges ligi 26 600 last. Materiaalse ilmajäetuse korral on tegemist selliste inimestega, kes ei saa endale lubada vähemalt kolme komponenti järgmistest: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumine; 2) kodu piisavalt soojana hoidmine; 3) ettenägematud kulutused; 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömine; 5) nädalane puhkus kodust eemal; 6) auto; 7) pesumasin; 8) värviteler; 9) telefon.

Materiaalset ilmajäetust kogevate lastega leibkondadest nappis 37 protsendil raha ettenägematuteks kuludeks. Sellistes olukordades võivad lapsevanemad tihti soovida kasutada igapäevasteks kulutusteks lapse (tasku)raha, mille laps on ise kogunud, saanud kingituseks näiteks vanaemalt, vanaisalt või hoopis päranduseks. Põhimõtteliselt on see keelatud tegevus, kuid teatud erandjuhtudel on see lubatud.

Vanemad peavad perekonnaseaduse (PKS) § 118 lg 1 järgi hoolitsema lapse eest ühiselt ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Seejuures vara, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehingu alusel, peavad vanemad valitsema vara andnud isiku juhiste kohaselt. Vanemad võivad juhistest kõrvale kalduda, kui nende järgimine võib kahjustada lapse huve (PKS § 128 lg 2). Kui lapse raha ei tule kulutada lapse ülalpidamiseks, peavad vanemad valitsema lapse raha ja vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, mis eeldab ka selle hoiustamist krediidiasutuses enda varast eraldi (PKS § 130 ja § 186 lg 1).

Mis on aga see erand – vajalik lapse ülalpidamiseks – ehk millisel juhul võib lapse raha ikkagi kasutada? On üldreegel, et esmajoones peavad PKS § 96 järgi lapsele ülalpidamist andma tema vanemad. See tähendab, et vanemad peavad alati endast maksimumi andma, et last oma allikate ja vahenditega ülal pidada. Kui see ei ole lapsevanemal siiski võimalik, siis tuleb meeles pidada, et lapse raha võib kasutada vaid raha omaniku – lapse – vajaduste rahuldamiseks ning seda ei tohi kasutada lapsevanema enda või lapse õdede või vendade vajaduste rahuldamiseks.

Õigustatud kulutused

Veelgi enam, enne lapse raha või muu vara kasutamist peab lapsevanem hindama, kas see on vajalik lapse ülalpidamiseks. Riigikohus on selgitanud enda 17. novembri 2015 lahendis nr 3‑2-1-127-15, et lapse vara heaperemeheliku valitsemise põhimõttest tuleneb, et vanemad peavad lapse vara võimaluse korral kuni lapse täisealiseks saamiseni säilitama ja pigem kasu saamise teel suurendama kui vähendama. Loomulikult ei tohi laps olla näljas või vajalike riieteta, kuid kindlasti ei ole materiaalses ilmajäetuses või selle ohus oleva lapse ülalpidamiseks vajalikud disainerrõivad, tuntud kaubamärgiga tooted või ekstravagantne toidulaud. See tähendab, et kulutusi ei tohi teha asjadele, mis jäävad lapse harjumuspärasest ja igapäevasest heaolust väljapoole.

Kuidas kulutada lapsele kingitud raha?

Mida võib teha aga lapse rahaga, mille on kinkinud lapsele keegi kolmas isik, kes annab kingitud rahaga ümberkäimiseks konkreetse juhise, ning millises olukorras võib juhisest kõrvale kalduda (PKS § 128 lg 2 mõttes)? Kõrgema astme kohtud ei ole seda küsimust lahendanud, mistõttu annab artikli autor siinkohal oma isikliku arvamuse selle kohta, kuidas antud olukorras käituda, kuivõrd vale käitumise korral võib lapsel tekkida nõue lapsevanema vastu. Kui teatud tehingute tegemiseks peab olema kohtu luba, siis lapse (tasku)raha, mille kingivad näiteks vanavanemad, kasutamise üle otsustamine seda ei nõua. Artikli autor on seisukohal, et ka sellise eesmärgipärase kinke puhul peab lapsevanem siiski arvestama lapse parimate ja igakülgsete huvidega ning võimalusel lapse vara pigem säilitama kui ebamõistlikult kulutama, nagu on öelnud ka Riigikohus ülalnimetatud lahendis. See tähendab, et kui laps ei ela rikkuses ja talle kingitakse tavapärasest suurem summa, siis ei peaks seda raha kulutama ühekordsele elamusele või lühiajalisele elukvaliteedi tõstmisele. Kui seda raha oleks vaja kulutada ülalpidamiseks ja lapsevanem seda ise pakkuda ei saa, siis võib seda teha isegi siis, kui see on vastuolus kinkija korraldusega.

Millised on lapsevanema kohustused?

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Nii ei ole Eesti inimeste pealtnäha hea elujärg kõikide perekondade saatus. Olukorras, kus lapsel on (tasku)raha või muud vara, peavad vanemad sellega hoolsalt ümber käima. Lapse nimele avatud arvelduskontolt ei või raha välja võtta või lapse hoiupõrsas olevat sularaha kasutada igaks üksikjuhtumiks. Lapsevanemal on esmajärjekorras kohustus last ülal pidada ja tema eest hoolitseda, kui aga lapsevanem seda ei suuda, siis võib lapse raha lapse ülalpidamiseks kasutada. Kulutus peab olema aga põhjendatud ning seda ei tohi teha pillavalt. Nii, nagu kõik inimesed peaksid võimalusel mõtlema säästmisele, et halbadel aegadel toime tulla, peab lapsevanem mõistma, et mingil hetkel võib ka lapsel olla vaja kasutada eelnevalt kogutud sääste. Lapsevanema esmane ülesanne on lapse vara hoidmine ja pigem selle kasvatamine kui vähendamine.